Head poisid

Mul on juba mitu aega olnud hingel üks tegemata töö. Või õieti, kirjutamata postitus. Ja kuna ma näen, et see on hakanud mõjutama ka seda, kuidas mind ennast siin nähakse, siis ma arvan, et on viimane aeg see võlg likvideerida ja rääkida kõik ausalt ära. 

Nimelt see, et kuigi ma peaasjalikult kirjutan postitusi veidrikest, keda ma Tinderis kohtan, või kes mulle mujal külge ajavad, siis fakt on see, et nemad moodustavad murdosa headest meestest, keda olen moel või teisel viimase paari aasta jooksul, kus oma olen teadlikult ja eesmärgikindlalt olnud meheotsinguil, kohanud. Enamus mehi, kellega olen jõudnud mõtteid põrgatada ja ka kohtumistele, on olnud suurepärased mehed. Mäletate, ma olen kirjutanud sellest, et mul pole olnud halbu kohtinguid? No vot, seega mehed, kellega olen kohtumistele jõudnud, on olnud head mehed. 

Mis on minu definitsioon heast mehest? Mul on hea meel, et te küsisite, kohe selgitan. Hea mees on normaalne. Ta on meeldiv, ta on viisakas, lahke, heatahtlik, saab naljast aru ja mõistab nalja teha, ta ei klammerdu, ta oskab suhelda, ta on puhas ja endaga kenasti hakkamasaav. Ja ma vannun teile, kõigi pühakute nimel, selliseid mehi on PALJU. Kõigile jagub. Usutavasti ka mulle ühel päeval. Kui ma seda ei usuks, oleks ma ammu loobunud. 

Ma tean küll, mida te nüüd küsite. Et kui neid nii palju on ja ma olen nad sõkalde seast eraldada suutnud, kontakti loonud ja ka kohtumisele jõudnud, siis miks ometi ma ikka veel otsin? Mis siis ikkagi puudu või viga on? 

Vaadake, inimene võib olla suurepärane. Paberi peal. Kõik mulle olulised omadused olemas - meeldiva välimusega, huvitav, tore, lahke ja sõbralik, aga sellest kõigest hoolimata ei pruugi meil omavahel tekkida romantilist sädet. Kui ma otsiks lihtsalt kedagi, kellega on mõnus platoonilisel viisil aega veeta või kui mul oleks madalam libiido, siis oleks ilmselt saanud ammu oma seiklustele punkti panna. Paraku, mul on vaja ka seda, et lisaks sellele, et mees on viisakas ja meeldiv ka seda, et ta mul magamistoas paneks katuse sõitma. 

Ja ka selliseid mehi olen kohanud. 

No issand, milles siis ikka häda on sul kogu aeg, ahastate te teisel pool ekraani.

Isegi siis, kui kõik sobib. Inimene erutab mind nii intellektuaalselt, füüsiliselt kui tekitab ka hea turvalise ja kodutunde, mida ma ka vajan, siis ei pruugi sellest piisata, kui inimesed on oma eludes erinevates kohtades. 

Selgitan.

Oli kord noormees, kellega oli igas mõttes fantastiline klapp. Ta oli kena, ta oli viisakas, vastas mu sõnumitele, oli minust vaimustuses, füüsiliselt samuti imeline keemia. Kutsus mind enda juurde, koristas, tegi mulle süüa, hoolitses minu eest, tegi nalja. Kõik, kõik, kõik! AGA. Tal oli väike laps. Paariaastane. Ja mul on siiani valus selle pärast, aga tol hetkel seal tema juures, süües tema valmistatud suurepärast õhtusööki ja nautides tema seltskonda, suutsin ma ainult mõelda sellest, et ma ei taha enam titemajandusega tegeleda. Eriti raske oli see, kui ma nägin kuidas mees heldis, kui tema poeg mu sülle ronis ja kuidas ma temaga tegelesin. Tema nägi juba seda, kuidas me kõik koos rõõmsalt elame ja kui imeline see on. Muud polnudki. Me olime lihtsalt erinevates kohtades.

Üks teine noormees oli, suurepärane klapp, imeline, kõik, kõik. Ainult et ta elab Viljandis. Tal on seal oma kodu, oma elu, oma äri. Ja mina enam Tallinnast kolida ei taha. Sõnaotsese mõttes erinevates kohtades.

Veel üks mees. Imeline, suurepärane, viisakas, lahke, kena. Tema eluunistus on lapsi saada. Erinevad kohad.

Mees, te juba teate - kõik, kõik - ainult et ta just lahutas, just lõpetas pika suhte, teda just peteti. Ta on katki. Ta vajab aega. Mitte uut suhet. Erinevad kohad.

Jah, ma saan aru kuidas see tundub. Et ma justkui otsin vabandusi, sest kõik need asjad on ka lahendatavad. Olen nõus. Ainult, et minu pragmaatiline ja realistlik osa ajust on treenitud probleeme ette nägema ja kuigi suhte alguses on meri põlvini ja roosad prillid ees, ning meile näib, et kui on armastus, siis saab igast takistusest võitu, siis ma ei taha enam lahutada. Ühest korrast piisas. Ma tahan astuda suhtesse nii, et pole takistusi. Pole seda tõrvatilka meepotis, mis mind või mu armsamat kolme aasta pärast närima hakkab. Ma ei taha, et oleks kasvõi mingi õhkõrn võimalus, kus ta hakkab mulle ette heitma, et ta minu pärast loobus oma unistusest, või kodust, või kus mina tunneks, et mind võeti kui plaastersuhet või tasuta lapsehoidjat. Seda lahti kirjutades saan ma aru küll, kui ebatõenäoline on praeguses vanuses leida oma ellu keegi, kellega ülalnimetatud takistusi ette ei tuleks. Jah, ma olen ikkagi realist, mitte romantik, ilmselgelt. 

Aga ma olen lootusrikas ja optimistlik. Ma olen kindel, et on ka selline mees, kellega on kõik, kõik, kõik, ilma tõrvatilgata. Ei otsi täiuslikku, otsin head klappi, soojust, kodutunnet, turvatunnet. Ja ma olen veendunud, et ta on olemas. 

P.S. Igaks juhuks soovin täpsustada ka seda, et ma ei otsi meest, kellel poleks lapsi või kes poleks kunagi lahkuminekut kogenud. Lapsed on täiesti okei, eelistatud lausa. Aga need lapsed võiksid olla veidi iseseisvamad ja lahkuminekust võiks ka juba paar aastat möödas olla.