"All We Ever Wanted"
Emily Giffin
Tõlkinud Pilleke Laarman
Toimetanud Mari Klein
Rahva Raamat kirjastus, 2022
350lk
Hakkasin seda raamatut lugema, ilma, et oleksin väga süvenenud, millest see räägib. Arvasin, et kerge psühholoogiline põnevik. Ootamatult selgus, et tegemist on palju tõsisema ja sügavama raamatuga, kui ma oodanud oleks.
Nina on teismelise poja ema, kelle elu keerleb peaasjalikult heategevusüritustel osalemiste, sõbrannadega golfiklubis lõunatamiste ja poodelmiste ümber. Olgugi, et ta on tagasihoidliku päritoluga, siis õnnestus tal tänu veetlevale välimusele köita heast perekonnast pärit mehe tähelepanu ja koos on nad loonud ilusa elu. Aga see pealtnäha ilus elu hakkab mõranema, kui nende poeg Finch teeb ühe mõtlemata liigutuse. See, kui erinevalt näevad poja tegu ja selle teo tagajärgi Nina ja tema abikaasa Kirk, lööb kiilu nende suhtesse ja paneb naist arutlema, et kellega ta ometi abielus on ja millised väärtused tegelikult teda iseloomustavad ning kas need on kooskõlas tema mehe omadega.
See raamat räägib klassivahest, rassismist, privilegeeritusest, nooruse rumalusest, feminismist, perekonna mõjust ja sellest, kuidas raha omamine võib inimeses välja tuua tema südame kurjuse.
Mulle meeldis. Raamat oli piisavalt kerge ja meelelahutuslik, aga samas ka sügav ning mõtlemapanev. Just selle koha pealt, et me kipume ju tihti kiiresti langetama otsuseid inimeste kohta pinnapealselt. Me näeme välist poolt, ehk mingeid privileege, mida ta omab, mis meil puuduvad või vastupidi, tunneme, et meie oleme need, kes on privilegeeritud ja seega on meile rohkem lubatud ja meil on justkui õigus teisi kasutada. Ma ise pole küll sellest patust prii. Sellest, et ma kergesti välise põhjal järeldusi teen. Tunnistan, sageli leian kinnitust, aga päris tihti ei saagi ma teada, kas mul oli õigus või mitte, sest kokkupuude inimesega jääb sellevõrra üürikeseks, et ma lahkun stseenist arvamusega, mis küll ümber ei lükatud ja seetõttu arvan, et mul oligi õigus, kuigi ma tegelikult ju ei tea. Kindlasti on minu kohta sama rutakaid järeldusi tehtud. Võib-olla tulin pikalt metsaretkelt mustikaid korjamast ja astusin autost välja väsinud, kriimuline, lapsed määrdunud nägudega ja sorakil, auto mudane, vastu tuli juhututtav, kes nähes seda hetke kinnistas kohe arvamuse, et no just, saab neid lapsi abirahade pärast, ise ei saa endale ega neile korralikke riideidki lubada, sarisigija selline! Aga vahel elu üllatab ja meil avaneb võimalus näha sügavamale, avastada kihte. Nendest kihtidest autor kirjutabki.
Kommentaarid
Postita kommentaar