Eelmisel nädalal kirjutasin postituse sellest, kuidas see, et meid koheldakse halvasti ei tohiks kahandada meie väärtust meie enese silmis. Aga on üks teine asi, millega ma olen samuti väga sageli kokku puutunud. Sellega, kui partner ütleb ühel hetkel, et ma väärin paremat.
Kui ma siin hiljuti arutlesin teemal, et mul on ilmselt mingi viga ja see on põhjus, miks mul suhted ei püsi, siis sõbrannad küsisid, et kui suhted on lõppenud, siis mis tagasiside ma olen meestelt saanud, millega nemad põhjendavad seda, et nad ei soovi minuga koos olla. Hakkasin siis meenutama, et mida mulle öeldud on ja kõige rohkem ongi väidetud, et ma väärin paremat meest, kui nemad. Ainuke inimene, kellel mulle midagi ette heita, oli herr Abikaasa, aga ma tema juttu ka väga tõsiselt ei võta, sest ta muudab seda iga kord kui kokku saame. Ning isegi tema ütles mingil hetkel pärast lahutust, et kui ma oleksin suhtes olles rohkem bitch olnud, siis oleks meie suhe võinud olla hoopis teistsugune. Parem. Jätkusuutlikum. Minu viga, ütles ta, oli see, et ma olin liiga hea.
Väljend "sa väärid paremat" võib esmapilgul tunduda komplimendina. Et partner märkab meie väärtust ja tunnustab seda. Aga ometi, millegipärast ei jää sellest head tunnet sisse. Minul vähemalt mitte. Pigem jääb tunne, et mees tahtis diplomaatiliselt ja härrasmehelikult suhtest välja astuda ja samal ajal sujuvalt ennast ohvriks muutes. Et tema vaene väeti õnnetu tahaks muidu küll hirmsal kombel olla see mees minu elus, aga paraku tal jääb vahendid vajaka. Ja siis mul hakkab temast veel hale meel, et ma liiga hea olen ning kui ma olen juba jõudnud kiinduda, siis hakkan ennast pisendama ja alandama, et mees tunneks end paremini mu kõrval.
See on täielik bullsh*t!
Tõlkes tähendab on see seda, et mees saab aru küll mu väärtusest, aga saab aru ka sellest, et tema ei näe minuga ühist tulevikku ja sellepärast ta ei viitsi tõmmelda. Tal on lihtsam jätta mulje, et tema on püüdnud, aga ei suuda ja rohkem tema ei pinguta. Kui mulle nii sobib, siis võime olla koos, aga kui tema peab püüdlema, siis ta pigem on sõber. Kuna ma olen mõnel korral selle vea teinud ja ennast mehe pärast alandanud, et tema ennast hästi tunneks ega arvaks, et ta pole mind väärt, siis ma võin jagada, et tegelikult pole sellest pikas perspektiivis mingit tolku. Kui mees suhte nimel ei pinguta, siis on ta ühe jalaga uksest väljas. Ja kui nii, siis tee sina mida tahad, punnita naba paigast, aga mees läheb lõpuks ikkagi minema. Kui mitte füüsiliselt, siis mentaalselt. Ja sinule jääb pärast kõike seda ikkagi halb maitse suhu ja lisaks veel valu raisatud aja pärast, mida oleks võinud pühendada inimesele, kes tahab sinuga koos olla.
Ehk siis, pika jutu kokkuvõtteks, kui keegi, ütleme ihaldusobjekt, ütleb sulle, kas sõnade või käitumisega: "sa oled paremat väärt", siis usu teda. Ära hakka teda veenma, et pole. Ära hakka ütlema, et ta on suurepärane ja teeb sind õnnelikuks nii nagu on ja sa ei ootagi temalt midagi enamat. Ära alanda ise ennast.
Olen ise ka meestele öelnud seda, et nad on väärt paremat. Tavaliselt see tähendab seda, et ma saan aru, et tegemist on imelise inimesega, aga mina ei näe temaga ühist tulevikku ja seetõttu näib õiglane mitte tema aega raisata. Sest kui ma tahaks teda, siis mind tema liigne väärtuslikkus küll ei heidutaks. Kui ma näen kaupluses mööblit, mida ma tahan ja adun, et ma ei saa seda endale täna lubada, sest mul puuduvad selleks vahendid, siis ma pingutan. Ma võtan laenu, ma hoian kokku, teen mida iganes, et seda asja saada. Ja sama kehtib ka suhete kohta. Kui ma tõeliselt tahan seda meest, siis ma ei hakka passiv-agressiivselt väitma, end ohvrirolli pannes, et oh, mis nüüd mina, pole midagi väärt jne, vaid ma võtan ennast kokku ja saan selleks, keda see mees väärib. Lihtne.
Kommentaarid
Postita kommentaar