Väärtusest

Ma ei tea, kellel seda peale minu enda veel vaja kuulda on, aga kuna mul on praegu hädasti vaja, siis ma lihtsalt kirjutan siia ära ja loodan, et kui mul kunagi elus veel peaks tarvis olema, siis ma tean kust seda leida.

Ilmselt on üsna loomulik pärast suhte lõppu tunda end mõnevõrra väärtusetuna. Sõltumata siis, kas tegemist oli töösuhte lõpuga, romantilise suhte või isegi tutvuse, millel oli justkui potentsiaal suhteks areneda. Kui te pole kunagi nii tundnud, siis see postitus pole teie jaoks, võite vabalt vahele jätta (kirjutan seda nii, nagu ma muidu kirjutaks hullult olulisi postitusi, mida kogu Eesti rahvas lugema peab 🙄😄). 

Ma ei tea kui kaua teie tavaliselt end sel viisil väärtusetuna tunnete, aga mina olen märganud, et ma kannan neid hülgamisepisoode läbi elu endaga kaasas. Ikka nii, et kui keegi jälle mu maha jätab, siis kisun kõik vanad teemad jälle veimevakast esile, uurin ja puurin neid ning tõden, et jaa, näed ikkagi nõnda on selle asjaga. 

Muidugi on see vanuse lisandudes veidi muutunud. Kuigi ma tunnen end korraks küll halvasti ja nokin enesehaletsuse kärna uuesti verele, siis saan ma sellega aina kiiremini ühele poole ja kergemini üle. Pigem on tegemist alateadliku käitumismustri, mitte teadvustatud tegevusega. 

Üks asi, mida ma viimasel ajal olen praktiseerima hakanud on see, et ma tuvastan kiiresti negatiivsed mõtted ja panen nad pausile. Kui ma märkan, et hakkan kruttima uusi ja vanu teemasid, mis kõik mulle peaks tõestama seda, kui väärtusetu ma olen, siis ma sunnin end lõpetama. 

Teine asi, mis on mind aidanud, on teadvustamine, et see, kuidas inimesed mind kohtlevad, ei näita midagi minu väärtuse kohta, vaid näitab nende inimeste iseloomu. Suures plaanis ma ju ennast väärtusetuks ei pea. Suures plaanis olen ma enda üle küllalt uhke ja näen oma väärtust. Miks ma siis ühe või kahe inimese käitumise või suhtumise baasil endale hinnanguid annan? Miks nende üksikute arvamus minust on minu jaoks suurema kaaluga, kui mu enda arvamus ja mu lähedaste arvamus? Kas poleks loogiline, et ma usun enda kohta seda, mida suurem enamik mind hästi tundvatest inimestest arvab, selmet võtta tõepähe mõne üksiku arvamust? 

Ma olen ise ka olnud olukorras, kus ma ei mõista millegi väärtust. Olen ära visanud täispuidust vanu mööblitükke, sest ma ei näinud nende tegelikku väärtust. Hindasin neid asju pinnapealselt. Kumma kohta see rohkem kõneles? Kas korralikult valmistatud mööblitüki, mille läbinägelik ja intelligentne inimene mu käest ära päästis ja ilusaks vuntsis, või minu, kes ma käitusin hoolimatult ja lohakalt, rumalalt ja kärsitult? Sama kehtib ka inimeste kohta. 

Kui sind koheldakse halvasti, su südamele tehakse liiga, sind kasutatakse ära, sind hüljatakse ja solvatakse, siis ainult sellepärast, et kahjuks on ilmas väga palju inimesi, kes on hoolimatud, julmad, lohakad, kärsitud ja isekad. Kui seda juhtub rohkem, kui sulle meeldiks, siis näitab see ainult seda, et sa pole lasknud endal kibestuda ja su süda on jätkuvalt avali ja õrn. See on väärtus. 

Kuidas vältida seda, et teised suure südamega inimesi ära ei kasutaks? Ausalt, ma ei tea. Jah, üks võimalus on olla ettevaatlik ja kahtlustada teisi, aga see on halb soovitus. Nii võib ka heast inimesest ilma jääda, kui teda alusetult pahatahtlikkuses kahtlustada. 

Seega, kui sa oled oma südame avanud ja valmis sinna inimest lubama, siis tuleb olla valmis, et sinna südamesse jätavad igasugused tegelased ka oma junne. Aga see ei näita mitte midagi sinu kohta! Loomad on loomad! Koer ei saa aru, miks ta ei või sinu uuele valgele vaibale oma häda teha ja samal viisil ei saa paljud inimesed aru, kuidas nende käitumine teistele haiget teeb. Lihtsalt ole valmis selleks, et korjad kaka sealt üles ja lähed edasi.