See lugu on minuga elanud juba mitu aastat. Mustandites. Tundsin nii suurt soovi seda hoida ja jagada, aga ikka tundus kuidagi vale aeg ja valed sõnad. Ei tea, kas ma praegugi päris õigesti oskan edasi anda seda tunnet, mis mind valdab. Võimalik, et see ongi ainult minu jaoks kuidagi eriline ja hinnaline.
Kui ma viimati Soonlepas käisin, siis näidati mulle fotot mehest, kellega mu vanaemal oli noorpõlves suur armastus olnud. Selline päris armastus, mitte ühepoolne, mitte nii, et ainult kellegi peas. Aga kahjuks oli see armastus natuke hilja tulnud, sest vanaema juures elas juba üks mees, kes ennast peremehena tundis ja nii ei olnud sellel uuel armastusel enam võimalust. Ja nii nad loobusidki. Aastateks, kümneteks ja kümneteks. Seda, kui raske oli, kui valus, seda ma ei tea, ei saa kunagi teada. Tean seda, tänu teistele, et päris lõpus said nad veel kokku, mõned korrad vähemalt. Ja pealtvaatajad rääkisid, et see taaskohtumine oli olnud nagu noorte armastajate kohtumine. Silmad särasid, naeratused, soojus ja õrnus. Kui ilus, kui südantlõhestav. Mõtle, mis oleks võinud olla, oleks asjaolud pisut teised olnud. Milline inimene mu vanaema oleks olnud mehe kõrval, kes teda jumaldavalt ka kaheksakümne aastasena vaatas? Kuidas see oleks mõjutanud mu ema lapsepõlve, milline inimene, naine ja ema temast oleks tänu sellele sirgunud? Kuidas ta oleks end siis väärtustanud ja millised valikud teinud? Kuidas oleks ee kõik mõjutanud tema lapsi ja nende elu? Muidugi võib arutleda ka nii, et see õrn ja habras arm saigi vaid seetõttu aastakümneid püsida, et argipäev kunagi nende kohal pead ei tõstnud. Aga siiski, parem kogeda armastust kasvõi natuke, kui üldse mitte. Mh?
Mõtlen oma vanaema peale. Ja tema valiku. Et tal ei lastud tegelikult valida. Valik tehti meelevaldselt tema eest ja nüüd ma alles saan aru nii paljudest asjadest, mis mulle lapsena mõistmatuks jäid. See valik, milles ta elas, lämmatas teda. Tema päris elu oli justkui pausil ja see paus venis ja venis ning muutus talumatuks, sellest ka kõik muu.
See mees, kellega ta jäi, ei kogenud sellest jäämisest mingit suurt õnne. Vägivallaga armastust ei sünnita. Kui nii võtta, siis mitte ainult ei keelanud see mees armastust mu vanaemale ja sellele mehele, vaid ka endale. Oleks ta loobunud, olnud mees, ja tagasi astunud, läinud oma teed, oleks ehk temagi võinud elus armastuse leida, sellise, mida ta vääris. Ta polnud halb mees - töökas, tasane, truu. Mis teda ajendas, ei tea. Inimesed on keerulised.
Kommentaarid
Postita kommentaar