Lobiseb

Tahaks kirjutada lobapostitust. Sellist head vanakooli oma, kus natuke üht ja veidi teist. Kus pole mingeid überraskeid mõtteheietusi, pole mingit sõnulseletamatut ängi või nimetut tühjust. Lihtsalt, et läksin - tulin - nägin - tegin. 

Aga kas teile ka tundub, et inimesed on kurjad? Nagu kurjemad, kui muidu? See pole nüüd otseselt kurjuse kirjeldus, aga ma olen viimastel kuudel saanud mitmeid kirju klientidelt. Uurivad, et milliste elektri ja küttepakettidega me oleme liitunud ja kas me oskame öelda, mis hinnad on kuue kuu pärast. Ja ühest küljest ma mõistan. Samas, ma ei mõista üldse. Elektri, kütuse ja gaasi hinnad on viimase aasta jooksul tohutult tõusnud. Sellest räägitakse kogu aeg. Nagu KOGU AEG. Ja keegi ei tea, mis neist saab. Kas nad jätkavad tõusmist või pidurdub mingi hetk see ralli. Alanemisest keegi pole rääkinud. Vähemalt pole mulle silma jäänud. No ja nüüd nagu tekibki mul küsimus, et kuigi ma saan inimlikust seisukohast aru, et kui sul tuleb augustikuu kommunaalkulude arve, mis on võrdne jaanuari kommuarvega, siis võtab kõhedaks. Aga samas, meie ju ei mõtle neid hindasid välja. Me oleme vahendajad. Meid ei informeeri keegi selle osas, mis hinnad järgneva kuue kuu jooksul tegema hakkavad. Me saame kuu alguses möödunud kuu tarbitud teenuse eest arve, ja keegi ei küsi või selgita, et tead, jah vot, selline lugu juhtus. 

Võib-olla olen ma ärahellitatud. Võib-olla olen ma liiga heal järjel. Sest minu tarbimisharjumused pole muutunud. Okei, siis kui räägiti sellest, et sel ühel augustipäeval oli elektrihind maksimaalselt kõrge, siis ma tõesti ei pesnud pesu, ei tõmmanud tolmuimejaga ja ei keetnud moosi. Aga muus osas... Tõsi, 140 eurot ainult elektri eest maksta polnud eriti lahe, aga samas, see on ju ainult raha. 

Muidugi ei pea mina selle raha saamise hankimiseks eriti midagi tegema. Silmad ära pesema, kulmud ära kammima ja puhta särgi selga panema. Sõidan oma kalli autoga, mis tarbib kallist kütust, töö juurde, kus ma joon kallist kohvi, mis valmib kallist elektrit tarbivas kohvimasinas, kirjutan paar blogipostitust, teen nägu, et olen kohutavalt oluline ja hõivatud, söön kallist lõunat, pärast sõidan oma kallist diislit kugistava Volliga kallisse spordiklubisse, kus teen peegli ees mõned selfied, ostan kallist Rimist kallist toitu, kärutan kalli sõidukiga koduparklasse, valmistan õhtusööki kallist elektrit tarbiva pliidi peal, panen nõud pesumasinasse, mis jällegi, tarbib kallist elektrit, loen raamatuid, loomulikult kalli elektrivalguse paistel ja magan nagu kuninga kass, oma kallima kaisus odava ja vana madratsi peal. Vähemalt millegi pealt hoian kokku, eks. 

Igatahes, ma ei stressa.

Aga ma mõistan, miks teised.

Ja see pidev, näriv stress selle osas, et mis saab järgmine kuu, mis saab kuue kuu pärast, see hakkab ajudele. Ja kui ma ütlen ajudele, siis ma mõtlen loomulikult närvisüsteemi. Sellepärast ma ütlengi, et inimesed on kurjad. Näib, et eriti kurjad ollakse nende vastu, kes koos nendega kurjad ei ole. Aga võib-olla ma kujutan seda endale ette. 

Igatahes on see üldine rõhuv atmosfäär teinud mind väga ettevaatlikuks postituste "läksin-tulin-nägin-tegin" koha pealt. 

Ega ma eriti pole kusagil käinud ja midagi erilist teinud ka, kui nüüd juba puhtsüdamlikuks pihtimiseks läks. Ühe poisi panin lennukile paar nädalat tagasi. Päris ausalt öeldes, üldse ei igatse. Muretsen küll. Uurin kogu aeg, et kas jõudis ikka kohale ja kas kõik hästi, aga seda, et ta võiks juba tagasi tulla, mkm. Haige olin ka üks nädalavahetus. Väga nõmedalt. Reede õhtul pärast trenni koju jõudes tundsin, et midagi hakkab mulle ligi hiilima. Laupäeval olin terve päev öösärgis, kurk kiheles, pea oli paks ja nina voolas. Pühapäeva hommik oli veel grammi hullem, siis olin väsinud ja pahur ka. Õhtuks olin täielik energiapomm ja esmaspäeval polnud haigusest enam jälgegi. Miks ma ei võinud jääda nädala sees haigeks? Miks ma vabadel päevadel pidin haige olema? Täielik raiskamine! Raamatuid lugesin. Pildistasin raamatuid, mida lugesin ja mida kavatsen lugeda. Midagi vaatasin Netflixist ka. 

"Love is Blind" teise hooaja "After Altar" lisaosi näiteks. Armastusest mõtlesin. Kui kättesaamatu see tundub, kui seda parasjagu pole ja kui loomulik, kui see on. Mõtlesin, et inimesed tahavad alati teada kohtumislugusid. Need tunduvad nii hõrgud ja imelised, kui tegelikult on ju lihtsalt see, et üks tegi lähenemiskatse ja teine reageeris sellele positiivselt. Aga kuna seda juhtub ikkagi harva, et mõlemad on parasjagu samas meeleseisundis ning tunnevad vastastikust tõmmet ja on vabad, siis jääbki mulje, et neil, kellega see juhtus, on mingi saladus, mingi nõks. Ja kui ma tean kõikide kõiki tutvumislugusid, siis ma kodeerin selle nõksu lahti ja saan seda oma armuelu edendamiseks kasutada. Aga kui sa vastad, et "ma ei tea, tema ütles "tsau" ja mina ütlesin "tsau" ja nüüd me elame koos", siis jääb mulje, et sa ei taha oma saladust jagada millegipärast, kade oled, isekas. Ainult, et saladust pole. Juhus. Saatus, kui soovite. Kuigi ma eelistan pigem ikkagi juhust. Ja no, üks asi on kohtuda ja tunda tõmmet, aga teine asi, see palju olulisem, on see, mis edasi hakkab juhtuma. Palju on kumbki valmis investeerima, oma ego kõrvale jätma, koos lahendusi leidma ja tuhat muud pisiasja. Ainult, et ma ei pidanud suhtejutte enam kirjutama. Las jääb mõneks teiseks korraks.