"Paberloss"

"The Paper Palace"

Miranda Cowley Heller

Tõlkinud Karin Suursalu

Toimetanud Krista Nurm

Kirjastus Helios, 2022

384lk

"Kas minnalaskmine tähendab, et kaotad kõik, mis sul on, või tähendab see, et saad kõik, mida sul pole iial olnud?"

***

Eleanor on teinud midagi kohutavat. Ta on kõige julmemal, alatumal, riivatumal moel reetnud oma lähedasi. Ta on andunud kirele, mis tema sees on aastakümneid elanud ja väljapääsu otsinud. Lõpuks see juhtus. Ta rikkus abielu oma lapsepõlve sõbraga. Nüüd ootab see sõber, et Eleanor jätaks maha kõik, mille nimel on aastakümneid töötanud, oma abikaasa, oma lapsed ja valiks selle teise mehe. Mehe, keda ta on aastakümneid armastanud ja kes on armastanud teda. 

Romaan jutustab ühe naise sisemist võitlust südame, kohusetunde, lojaalsuse ja isikliku õnne vahel. See võitlus kestab kakskümmend neli tundi. Ainult, et see lõhenemine on alanud juba palju varem. Viiskümmend aastat varem. Kahekümne nelja tunni sisse mahub kogu perekonna ajalugu. Lugu tugevatest, isepäistest armastavatest naistest. Nende meestest, nende armukestest, nende kallimatest, nende lastest, nende kassidest ja kokteiliklaasidest. See on lugu sellest, kuidas ühildada omavahel naiseks olemist ja emaks olemist. See lugu on armastusest. Sellisest armastusest, mis ei paista üldse armastuse moodi ja ka sellisest armastusest, mis paistab nagu armastus, aga pole seda üldse. Keegi pole ju üdini hea ja veatu, nii nagu pole keegi ka läbi ja lõhki kõlvatu ja õel. 

Romaan sobis mulle hästi. Ta oli ühtaegu kerge ja õhuline, jättes lugejale ruumi lüngad täita. Ka rasked, valusad ja ahastavad osad toodi lugeja ette helgelt ja pehmelt. Selles oli nii palju magus-mõrkjat elus olemise ilu. Varajasi hommikuid, kus maailm alles magab, aga loodus juba ärkab, hommikukohvi sametist pehmust, jõhvmadratsi koredat turvalisust, järvevee kleepuvat raskust, rannaliiva kõrvetavat kuumust, sellist sundimatut kõrgklassi, mida oskavad luua ja nautida ainult hingelt rikkad. Selles raamatus esines kogu truuduse spekter, kõik selle varjundid. Lojaalsust oma pere vastu, ka siis kui sa neid kirglikult vihkasid, truudust sõprussuhete vastu, truuduserikkumist, mis ei olnudki lõpuks rikkumine, vaid omal moel lunastus. Eks viiskümmend aastat perekonna lugu ongi täis kõiki tundeid. Ka reetmist, hülgamist, kurje ja hingetukstegevaid sõnu ning pilke. Nagu ma ütlesin, armastus ei näe alati kuigi armastusväärne välja. 

***

"On tegusid, mida kahetsetakse tõeliselt. Häda on selles, et seda ei tea enne, kui need on tehtud."