Ajutistest asjadest

Oktoobris 2016 lõppes mu kiire ja vihane töösuhe ühes Eesti väärikas ja mainekas ettevõttes. Päeva pealt. Kutsuti kõrvale, öeldi, et me pole juba ammu sinuga rahul ja ilmselt saad isegi aru ja et see asi saaks kiirelt ning kõiki osapooli rahuldava lahenduse, siis ole kena ja kirjuta meie juristide poolt ettevalmistatud dokumendile alla, milles me kinnitame, et töösuhe lõppeb osapoolte kokkuleppel, kompensatsiooniks kahe kuu töötasu. 

Neil oli õigus, ma teadsin seda vestlust oodata sellest ajast alates, kui mu esimene töönädal lõppes. Selle aja jooksul, mis ma selles firmas töötasin, vahetus ühes osakonnas viis inimest. Võib-olla rohkem, ma ei mäleta enam hästi. Minu ametikoha eelkäijad ei pidanud sageli ka katseaja lõpuni vastu. Ja ma teadsin seda kõike suurepäraselt. Kui me omavahel räägime, siis ma ootasin seda vestlust ise juba vähemalt 8 kuud kannatamatult. Küsite, miks ma ise ära ei läinud ja kannatasin. Noh, argpüks olen. Esiteks. Ja teiseks, töö ise meeldis mulle hullukanti. See firma oli minu unistuste tööandja ja amet oli mu unistuste töö. Ma ei tahtnud kergesti alla anda. 

Kui see siis lõpuks juhtus, otsustasin, et enam ma ei otsi oma unistuste tööd. Ma võtan vastu esimese pakkumise ja vahet pole. See on lihtsalt töö. Unistused on muude eluvaldkondade jaoks. Nii ma selle ajutise töö endale sain. Läksin asendama lapsehoolduspuhkusel töötajat asendama. Alustasin 28.11.2016. 

Täna allkirjastasin selle ettevõtte juhi töölepingu. 

Ajutine töö. 

Vaatame kui ajutiseks see jääb nüüd siis.

Mul tegelikult oleks nii mõndagi öelda ajutiste asjade kohta. Ajutiste elupaikade. Ajutiste lahenduste. Ajutiste suhete. Aga pole vist vaja. Teate niigi. 

Ainult seda tahtsin veel mainida, et ma ei sunni enam midagi tagant. Koostöid, unistusi, edu, raha, suhteid. Kõik mis on minu, leiab tee minu juurde ise. Sest kõik on ajutine. Milleks siis iga langeva puulehe järel tõmmelda ja joosta? Küllap tuul kõik mulle mõeldud lehed minu jalge juurde puhub.