Edevuselaat

Hoiatan, et sellel postitusel pole muud eesmärki, kui endast pilte jagada. 

Juuksuris käisin. Saatsin juuksurile paar päeva enne sõnumi, et tead, selline tunne, et tahaks midagi uut, aga mitte väga ekstreemset. Täpselt ei tea, mida tahan, aga kui tal ideid, siis ma olen praegu soodsalt meelestatud. 

Tegime mõned heledad triibud sisse, mis minu muidu kastanpruuni värvi sees paistavad vasekarva kuldsed. No sellised tiba punakad. Minu meelest hästi ilus. Selline õrn nüanss. Just see, mida tahtsin, väike vimka sees.

Juustega olen elus vist kõige rohkem mänginud. Neil on selline huvitav komme välja kasvada ja ma ei suhtu neisse ülemäära tõsiselt. No tuleb tuju, lõikan maha, tuleb tuju blondeerin, siis jälle värvin punaseks, lõikan järku. 

Juuksuritest olen kirjutanud ka ja on kirjutanud teised. Minu meelest hea juuksuri leidmine ja kodustamine on palju raskem kui Tinderist mehe leidmine ja kodustamine (räägib inimene, kes on viimased 10 aastat üksi elanud). Ei, aga kuulake mind ära. Häid juuksureid on mul elus olnud täpselt 2. Häid mehi on eluteele siiski kordades rohkem juhtunud. Praegune on mul olnud alates 2015. Juuksur siis, mitte mees. Vahepeal oli ka üks tüdruk, keda ma aastaid hoidsin, aga ta polnud päris see õige. Ta oli mul asendussuhe. Selline, et ei joo ega peksa, aga südant ikkagi naeratama ei pane. Mis ei tähenda, et kui ta meie suhte lõpetas, ma solvunud poleks olnud ja halanud, et ma jäängi üksi ja keegi mind ei taha. Õnneks mul sõbranna soovitas ja tekkis hea klapp.

Mina defineerin head juuksurit selle järgi, et ta tuleb mu hullude mõtetega kaasa. No ja loomulikult peavad tal olema ka teadmised, et kui ma näiteks lähen jutuga, et ma tahan täna oma juuksed süsipruunist, heleblondiks saada, siis ta teab rääkida, et see nii üleöö ei käi, me võime proovida, aga ole valmis kuudepikkuseks protsessiks. See eelmine, kes mul oli, tema ei julgenud tulla kaasa ideedega. Ta lõikas alati natuke vähem ja värvis alati natuke ettevaatlikumalt. Ilmselt kartis, et kui ta teeb, mida ma palun, siis ma kahetsen ja süüdistan teda. Olin vist kolm aastat tema juures käinud, kui ta lõpuks minuga harjus ja sai aru, et ma juuste osas nii peenutsev pole. 

Siis me rääkisime sõbrannadega grupis, et peaks pilte tegemistest rohkem jagama. (Sujuv teemavahetus minu poolt.) Ma jagasin kahte klõpsu, mis mul hiljuti tehtud. Juhtumisi olid need söögipildid. Sõbranna arvas, et ma võiks nüüd, kus mu romaan on valmis, kokaraamatu ka kirjutada, kuna pildid juba olemas. Lühike kokaraamat. Sõbranna arvas, et see on just see, mida otsustusvõimetud inimesed vajavad - üks pearoog ja 1 magustoit. Mulle meeldib, kui inimesed ei näe probleeme vaid lahendusi. 

Ma arvan, et kui ma hästi otsin, siis ma leian ühe salati ja ühe supipildi ka telefonist. Andke siis märku, kellel on sellist lühikest raamatut vaja. Võin kohe toitude nimed ka ära tuua: ahjus küpsetatud peekon kartulipadjal, tomatisupp, litsisalat (jah, te lugesite õigesti) ja õunakook. 

Veel käisin ma autoga hoolduses. Hoolduse eest maksin 100 eurot rohkem kui aasta tagasi. Lisaks sain nimekirja asjadest, mis autol kõik halvasti on. Hinnapakkumine 800 eurot. Mulle hakkab tunduma, et uut autot on varsti vaja...

Poeg saatis pilte oma Itaalia tripist. Piltide peal on ta armas küll. Koju tuleb umbes kahe nädala pärast. Juba... 

Praegu vist kõik. Ma tean, et te hirmsasti igatsete raamatuarvustusi. Mul kolm tükki vaja üles kirjutada, ausalt, ma uuel nädalal püüan.