Sõbrannad hiljuti kurtsid, et tunnevad puudust minu Tinderi postitustest. Sest need olid lõbusad ja sai nalja. Ma mõistan. Kui kõik on hästi, draamat pole, on stabiilsus ja tasakaal, siis sellest lugeda pole huvitav. Ega ka kirjutada, muuseas.
Kirjutada oleks mul huvitavatest asjadest küll. Näiteks sellest kuidas me töö juurde töötajat otsime. Aga noh, ma ei saa ju.
Ei arvanud mina, siis kui ma seda blogi kunagi pidama hakkasin, et mulle elus nii palju vastutust ja õnne kingitakse, et see mul suu lukku tõmbab. Kuidas mul üldse nii suur lugejaskond on kasvanud, see hämmastab mind samuti. Sest oleks mul need esialgsed kolm lugejat, kes olid, siis võiks igasugu asju heietada. Palju teid nüüd on, kes lugemas käite? Ega ma täpselt ei tea, aga vist mõni rohkem kui kolm. See teebki asja igavaks.
Mõni aeg tagasi juhtus selline lugu, et üks härra võttis minuga ühendust. Mingit pikka ajalugu mul temaga pole, korra oleme kohtunud, paar rida sõnumeid vahetanud. Ja sellest paarist sõnast sai kord ka kolme lausega ühes postituses juttu tehtud. Seda, kuidas ma postitusi venitan, teate teie paremini kui mina. Seega, postituses oli neid lauseid vähemalt vist kolmsada või nii. Aga härra omistas suurema osa nendest endale. No mis ma oskan öelda - kehvake minatunnetus, mõõtmatu egotsentrism või siis minugi muu põhjus. Väga solvus. Väga-väga. Palus mul postitus maha võtta. Ei võtnud. Ma ei allu manipulatsioonidele.
Läks mööda mitu-mitu kuud, kui ta mulle uuesti kaks sõna saatis. Ütles, et ma tegin ikkagi talle hullult liiga ja põhimõtteliselt olen üldse üks kohutav inimene. Otsisin uuesti selle postituse üles, lugesin selle mitu korda läbi ja leidsin, et ei teinud liiga ja kohutav inimene olen ma niigi, sellega mind ei ähvarda.
Möödus veel üks kuu, kui ta jälle mu sõnumitesse ilmus. No ei anna inimesele rahu. Olin siis parasjagu omadega juba sisenemas õnnelikkuse faasi ja püüdsin talle vastu tulla, ära kuulata ja vabandasin tema ees. Ei õigustanud, ei hakanud midagi seletama ega klaarima. Palusin tal põhjendada, et millega ma täpselt liiga tegin. Mees saatis mulle, I kid you not, 900-sõnast koosneva essee kõige selle kohta, mida ma valesti olen teinud. Sellest esseest ma aru saingi, et ta oli võtnud suurema osa jutust, mis ma kirjutasin teiste tüüpide kohta enda õlgadele ja elas seda kohutavalt üle. Muuhulgas ütles ka, et see pole üldse tõsi, kui ma väidan, et keegi ei saa aru, kellest jutt, sest tema eks teadis, et ma temaga suhtlen ja oli postitust lugedes hämmeldunud olnud. Nagu, sa saadad ise mu postituse lingi oma eksile ja siis ütled, et eks sai aru, et temast on jutt? Hmm, huvitav tõesti. Aga ma ei öelnud seda talle. Ma ei öelnud midagi. Või ütlesin, et tänan vastuse eest ja ütlesin, et minu postituse eesmärk pole kellelegi haiget teha, ma lihtsalt jagasin oma kogemust ja mõtteid. Mida ma, käsi südamel, enda meelest tegingi. Kui see teda, või teisi lugejaid riivas, siis päriselt, see pole olnud eesmärk. Ma ise ju ka avastasin kogu seda kohtamismaailma ja minu jaoks olid teatud käitumismustrid kummalised. Olen enda eksimuste ja nõmeda käitumise kohta ka kirjutanud. Ma ei väida kuidagi, et ma mingi ingel olen ja keegi ei võiks minust kibestunud postitusi kirjutada.
Tundub, et seda ta kuulda sooviski. Igatahes paar nädalat hiljem üritas ta veel sõbralikult juttu ajada, aga ei paku see tutvus mulle edasist huvi. See jäigi minu viimaseks Tinderi kogemuseks, kui seda üldse saab selleks liigitada, sest klapp tuli sealt millalgi ennemuistsel ajal. Ma oleks ta ammu juba unustanud, kui ta ise ennast regulaarsete intervallide järel meelde ei tuletaks.
Nagu ma olen väsimatult korrutanud, ma ei arva, et Tinder ise on halb koht inimestega tutvumiseks. Olen sealt saanud väga palju toredaid tuttavaid ja kohtunud põnevate inimestega, kellega muidu teed ei ristuks. Olen sealt leidnud ka mehi, kelle vastu tekkisid tugevad tunded. Paraku mitte püsivaid. Usun, et sealt on võimalik leida ka armastust. Mina ei leidnud. Aga ma ei arva, et Tinder selles süüdi on. Kuna mina sealt ei leidnud, siis ei oska ma ka mingeid soovitusi jagada tinderdamise kohta. Kuigi ma tean, et olen neid soovitusi jaganud küll varem. Olen kuulnud väga paljude inimeste kogemusi Tinderis ja nii nagu päris elus, pole ka seal reegleid. On neid, kes panevad endast 20 aastat vana foto ja luuletavad igasuguseid jutte kokku, ning leiavad ikka endale sealt oma inimese. Mina ise olin selline nagu olen. Ei viitsi ma mänge mängida ja olingi nii ehe kui ma olen. Nagu ma just mainisin, edu see lähenemine ei toonud.
Isiklikult mina sain Tinderis väga palju haiget. Minu jaoks oli see keskkond väga mürgine ja katki ja ma ise muutusin seal mürgiseks ning läksin veel rohkem katki, kui ma niigi olen. Taaskord, ma soovin rõhutada, et asi oli minus, minule ei sobinud. Aga võib-olla ongi lihtsalt see, et õnne peab olema. Minu õnn oli teises kohas. Lähemal, kui oleks osanud otsida.
Kommentaarid
Postita kommentaar