Mul tuli meelde, et ma pole ammu juba ühest oma igihaljast probleemist blogis räntimas käinud.
Ma ei saa sellest ilmselt kunagi üle. Ma ei tea isegi miks see mind ärritab. Ma tegelikult ka ei mõista. Ilmselt mingi identiteedikriis või enesemääratluse probleem. Aga no ausalt, krt, rsk, maivõi!
Ma tunnen kaasa, päriselt ka tunnen. Sest kui mul on nii keeruline olla omaksvõetud mu enda rahva seas, siis mida peavad veel tundma ja tegema need, kes päriselt pole.
Mis mind siis reedab? Mis on minu juures nii võõrast, et see peab ikka ja jälle jutuks tulema?
Kas mul on aktsent juures, kui ma oma blogipostitusi kirjutan? Kasutan muukeelseid väljendeid (ja ei, me ei räägi ju praegu inglise keelest, te saite aru küll)? Kas ma levitan idanaabrite propagandat, õigustan okupatsiooni või igatsen taga sotsialismi? Käin ringi punarist rinnus ja tähistan uut aastat tund aega varem ning jõule kaks nädalat hiljem? Või söön pliine kalamarjaga liiga tihti ning karaskit liiga harva?
Ja üldse, miks arvatakse, et mu taust on nii erinev teist? Lapsepõlv möödus mul Hiiumaal vanaema juures, heintel lakas magades ja sooja lehmapiima juues (jah, ma tea küll kui rõve see praegu tundub). Kui ma lasteaias käsingi, siis eestikeelses. Pole ühtegi päeva muukeelses haridusasutuses veetnud. Pole ühtegi venekeelset raamatut läbi lugenud (mitte, et ma selle üle uhke olen, aga ma ei oska piisavalt hästi vene keelt, et lugeda. Tean mitmeid eestlasi, keda keegi ei süüdista erinevas kultuurilises ega rahvuslikus taustas, kes räägivad ning kirjutavad vene keeles veatult.). Ma ei loe uudiseid vene kanalitest, ma ei kuula vene poppi, ma ei hängi slaavi klubides. Kust otsast ma venelane olen? Palun, selgitage lollile?
Varem, kui samal teemal olen kiunu üles võtnud, siis räägiti mulle sellest, et mul on venelase nägu. Mida iganes see tähendab. Et lähedal asetsevad tillukesed põrsasilmad, lame nina ja kõrged põsesarnad? Sinna vist tõesti midagi parata ei saa. On koguni väidetud, et ma olen liialt sätitud, et eesti tüdrukud tavaliselt pole. Selle kohta ma ei oskagi midagi öelda, kui see tõesti verest tuleb, siis ikkagi vist olen venelane. Kuigi ma ise arvan, et see pigem endast lugupidamisega seotud. Tahan ennast iga päev hästi tunda ja kui ma natuke end sätin, siis ongi parem tunne.
Ega ma muud öelda ei tahtnudki tegelikult. Haiget teeb. Ikkagi teeb iga kord jõhkralt haiget. Ei saa üle.
Mähh? Kuulge, igayhel meist on mõni lõunamaalt pärit esivanem. Sul on silmapaistvalt pruunid silmad, aga mida see rahvuse kohta näitab? Need ytlejad on pehmelt öeldes piiratud elukogemusega solvamishimulised ahvid, kui viisakalt öelda.
VastaKustutaNime kohta - ka viimased 20 põlve tõupuhtad soomeugrilased, nagu mina, on kandnud ja kannavad slaavipäraseid nimesid, sest nende vanemad on kuulunud mõnda õigeusu kogudusse ja loomulikult kirikusse kuulumine määrab inimese elus palju. (Minu emapoolsed on tglt Läti aladel elanud luterlaste järeltulijad, isapoolsed setud, ennesõjaaegsed esivanemad kandsidki kirikus antud nimesid, mis olid vastavalt läti- ja venepärased, aga veelkord - nimi ei ytle, mis rahvus on.)
Enda eest hoolitsemine on tglt eluviisist sõltuv rekreatsioonitehnika, mis nõuab palju ressursse ja ranget distsipliini. Mina olen kunstipärane boheemlane, pingutan hoopis teiste asjade nimel, aga jälle - väline erinevus ei tähenda seda, et teistsugune eluvorm halb on. Paljudele see pähe ei mahu, nendele tulebki vähemalt moraalselt vasta nina anda ja niimoodi eskaleeruv kiusamine ära hoida. Been there, done that. Ole edasi tugev!
Kuna see viimane intsident, millest blogi inspireerus, polnud kindlasti mõeldud solvanguna, siis ma ütleja kohta midagi halba ei mõtle. Väga sageli ju ka võõrad ütlevad midagi, mis pole ilmselt ka seotud kuidagi halvakspanuga. Seda, et keegi, kes mind hästi tunneb, mind rahvuse pärast halvasti kohtleks, ma ei mäleta. Seega, ma kardan, et see on suurelt osalt siiski minu enda mingi trauma. Ehk ongi lapsepõlvest, nagu neil traumadel kombeks. Puhuti ongi arusaamatu, et miks ma sellest ometi juba välja ei kasva. Aga tugev olen ikka edasi. Aitäh! 😊
Kustutaoh. jah.
VastaKustutaEi tea küll, kas su kurbuse on põhjustanud praegune aeg, aga ka mina olen üks neist, kes praegu oma peas ei suuda venelaste vastu õiglane olla, seepärast tunnen ka end süüdi. Ma siiski püüan. #mittekõikvenelased.
Olen ka ise teisest rahvusest, mitte eestlane. Olgu, et mu esimene keel on eesti keel ja nii edasi tunnen end üllatavalt tihti väljastpoolt tulijana ja niiöelda rahvuse pärast (sõna otseses mõttes) mõnitamist olen noorena tunda saanud. Siis oli see valus, nüüd oleks ilmselt sügavalt ükskõik, sest see pole minu probleem, ikka ütleja oma.
Nii ongi. See pole sinu peavalu, see on solvajate, tulgu neil see kasvõi kogemata, probleem.
Alati ei õnnestu nii mõelda.
Ja veel kord: vabandust!
Ei ole praeguse ajaga seotud. Pigem on see mind terve elu saatnud. Kuna minu enesemääratlus on tugevalt seotud eesti kultuuri ja keelega, siis vihjed, et ma pole päriselt puhas eestlane (kuigi, kui palju selliseid enam ongi?), tekitab tunde, et ma teesklen, olen võlts, ei kuulu õieti kuhugi. Sest ega venelased mind ka ei taha. 😀
KustutaSiis on meil natuke erinev olukord, eksole. Sina tunned end eestlasena (ja tegelikult määrab rahvuse ikka inimese sisetunne ja väärtushinnangud, öeldagu mis tahes), mina tajun end pisut väljaspool olevat, ukselävel või nii.
KustutaÜks sõber ütles kunagi hea lause: "Bi olemise ainud eripära on, et sa võid mõlemalt poolt peksa saada"
Rahvusega on vist sama lugu.
Mu õde tunneb ennast umbes nii nagu sina kirjeldad. Ütleb, et rahvus ei määratle teda üldse, et ta on ühtmoodi kodus ja eksinud nii siin kui seal. Teda ka kommentaarid rahvuse kohta ei riiva, ei üht ega teistpidi.
Kustutailmselt jah.
KustutaAga kui see oluline peaks olema, siis kui ma su päritolu veel ei teadnud, olid sa kindlalt eestlene mu meelest, selline tulisemat tüüpi. Ja mu arvamus pole muutunud ka hiljem.
Nii armas, aitäh! 🥰
KustutaAga prooviks niipidi, et teeks sellest tugevuse? Proovi just rõhutada seda, mis sinus on teistmoodi, nt temperamendi pinnalt ja mõtle see oma tugevuseks!
VastaKustutaMul on tiimis parim kolleeg hetkel SPBst Soome kolinud vene proua, mulle meeldib tema otsekohesus ja temperament. Kuidagi nii palju on sellist maski ja võltsi ja ninnunännut meie ajastus, et vahelduseks ma lausa naudin kui keegi suudab olla vahetu ja "tulistada" kui vaja! Ta ise ütleb jälle eestlaste kohta, et meie põlvkonna eestlased on sellised otsekohesed ja ta hindab seda. Mina ka, see on osa meie identiteedist nagu me kohalikus kontoris vahel naljatame. Et kui eurooplane või ameeriklane ei saa eestlase otsekohesusest aru, siis on see tema mure. Meile on see enesemääramisõigus ja osa rahvusest. Meie tugevus :)
Ma pole päris kindel, mida sa soovitad. Kuidas ma saan võtta midagi, mis on osa minust, mille üle mul otsustamisvabadus puudub ja muuta see oma tugevuseks? See on ju sama, kui mulle pidevalt meelde tuletatakse, et üks mu silm on väiksem kui teine ja siis ma võtan selle ja muudan oma tugevuseks. Või mida sa silmas pead?
KustutaProovin siis uuesti! Me ei saa muuta oma tausta, seda, kust me pärineme ja kes me oleme. Me ei saa valida sünniriiki, vanemaid. Aga me saame kõik selle oma tugevuseks pöörata. Julgus olla omamoodi on tugevus, aga selle äratundmine nõuab aega Seda mõtlesin. Kui see eestlase ja otsekohesuse näide ei töötanud, siis proovin teist, isiklikumat:
KustutaMa põdesin noorena, et ma olen maalt, et mul oli vanaemalt külge jäänud kohalik dialekt, mida pinginaaber linnas keskkoolis käies narris ja korrigeeris. Ma kaitsesin maaelu väärtusi ja olin nagu üksik hunt, sest teisted tahtsid pigem linna sulanduda, mitte teada, mis sul seal maal kunagi väärtuseks oli...
Nüüd on tulnud äratundmine, et see ongi kõik osa minust. Minu tugevus ja ma olen tänulik. Selle eest, et mul oli selline vanaema, kes ajas oma joont (keel, kombed, laulud, pühade tähistamised jne); seda, et pinginaaber juhtis mu tähelepanu kirjakeele erinevusele dialektist ja tekitas mus selle teema suhtes laiema huvi jne-jne-jne.
See ei tulnud kohe, vaid aastatega, kogemusega, mõtestamisega, väärtustamise läbi. See on minu tugevus ja ma olen selline, osa identiteedist eksole. Me saame kõik mingid pusletükid siit ja sealt - vanematelt, vanavanematelt, keskkonnast, sõpradelt, vaenlastelt, kogemustest. Meie roll on see kõik kokku panna ja siis (kunagi) akstepteerida. Kui kõik lõpuks paigas on, saab sellest sinu tugevus. Ma ei oska paremini selgitada.