Mulle nii meeldib see stiil, kuidas Maarja oma blogi kirjutab. Et tal mõtted voolavad ühest paigast teise ja siis saavad kusagil kokku, või ei saa, see polegi oluline. Lihtsalt see, et on mõtted ja need on üles kirjutatud.
Näiteks kirjutas ta üks päev: "Dostojevski kirjutas “Idioodi”, Maarja kirjutab maarjablogi. Kriitiku õudusunenägu, aga me mõlemad kirjutame lauseid, nii et jah." No vot, ja mul on umbes sama. Et mõtted, nii et jah.
Näiteks üks mõte tekkis, kui ma juhtusin nägema klippi viimasest Love is Blind osalejate edasisest käekäigust ja sellest, kuidas üks tüüp, kes oli saates jätnud toreda ja armsa poisi mulje, oli tegelikult paras pleikar, kes ajas liini mitme naisega. Et mis ajendab? Arvasin, et jõudsin järeldusele, et sisemine ebakindlus. Olen elus selliste inimestega ka kokku puutunud. Nad on kenasti heas õnnelikus suhtes, kuni tuleb keegi väljapoolt ja hakkab tähelepanuga üle külvama. Inimene, kellel on enesemääratlusega kõik hästi, tema laseb sellel tähelepanul endast mööda minna, aga see, kes vajab pidevalt välist tunnustust ja valideerimist, see jookseb aina uute tähelepanuavalduste järel ja ei rahuldu iial. Lisaks mulle näib, et mehed on selles osas isegi halvemas seisus, kui naised. Naised on nimelt harjunud juba väga noorest peale, et mingid nilbed vanamehed neile ligi ajavad ja seetõttu suudavad enamasti ka filtreerida tähelepanu. Mehed jälle saavad tunnustust pigem vähe ja kui see siis ootamatult meeldivast allikast tuleb, siis ei oskagi nad sellele adekvaatselt reageerida ja jooksevad ummisjalu inimese järel, kes seda tähelepanu pakkus. Ja kui juhtub, et selliseid moosisuid ujub rohkem ligi, siis avastadki ühel hetkel, et oled mitme naisega suhtes.
Siis oli mul veel üks mõte, aga ma ei teagi, mis mõte see on. See on selline mõte, et mulle saatis sõnumi üks tüüp. Nägu oli tuttav, olin teda kunagi ammu Tinderis näinud ja vist paar lauset ka vahetanud, aga kuidagi meeldejääv mees ta mulle polnud. Igatahes, see mees siis vaatas ka, et tuttav ja saatis kohe sõbrakutse ja sada sõnumit. Umbes, et kas ma olin Tinderis ja tema mäletab, et meil oli hea klapp. Eem? Oli või? Miks me siis kunagi kokku ei saanud, kui hea klapp oli? Äkki sa romantiseerid midagi üle siin? Ja siis, ilma, et ma oleks jõudnud üldse eriti midagi vastata talle, hakkas mulle endast pilte saatma. Oli siin reisil ja seal majaka taustal ja siis ookeani ääres ja restoranis ja ma ei tea kus kõik veel. Nagu? Mis see mõttekäik seal olla võis, huvitav? Et me kunagi aasta alguses, või millal me viimati Tinderis võisime trehvata, vahetasime mõned viisakused ja ma nüüd ootan võõra inimese fotoalbumit või? Et ta saadab mulle endast pilte, küsimata üldse, kas ma soovin neid pilte või uurimata, et kuidas ma vahepeal elanud olen, ja ma täiega heldin ja mõtlen, et vau, milline mees, selline saak jäi kahe silma vahele?
Kui ma lõpuks mahti sain vastata, et tead, ma olen juba ilusti õnnelikus suhtes, siis oli pettunud, et kuidas ta hiljaks jäi. No ei jäänud hiljaks, lihtsalt vale mees oled minu jaoks. See pole võidujooks, et kes ees see mees. Kui ma ka vaba oleks praegu, ma ikka ei tahaks sind. See on muuseas veel üks selline mõte, mida ma vahel mõtlen. Et kui on õige, siis ei käi ringi ja ei otsi paremat varianti. Kui otsid, järelikult pole õige. Ja selle õigega on veel see nüanss ka, et ei pea mänge mängima. Ei pea mängima raskesti kättesaadavat või teesklema, et pole huvitatud, või jälgima, et kes millal mingi sõnumi saadab ja mängima võimu- või mõttemänge. Ja kartma, et kui sa oled päris, siis teine põgeneb. Sest kui on õige, siis on õige. Ja kui pole õige, siis leiutatakse igasuguseid põhjuseid, miks sa vale oled.
Maarja blogist veel üks varastatud tsitaat: "kohv on selleks, et muuta, mida suudad ja vein selleks, et leppida sellega, mida ei suuda". See pole üldse mingi eraldiseisev mõte, lihtsalt nii äge ütlemine, pani mind naeratama. Olgu öeldud, et mul leppimist on aina vähem ja muutmist aina rohkem. Aga mul ongi ju kohe üks seitsmeaastane tsükkel läbi saamas/algamas, muutused peaksidki toimuma ja ma ise peaks oleme neile vastuvõtlik ning motiveeritud neid ellu viima.
Ma ei tea nüüd, kas mu mõtted üldse meikisid senssi või oli lihtsalt üks jube jutt, mis kuidagi keskpõrandale kokku ei saanud, aga kui Maarjal on maarjablogi ja laused, siis minul on KvB blogi ja laused, nii et jah. Kriitikute õudusunenägu.
Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar