Luule

Ma tean küll, mida ma eile kirjutasin. Ma mäletan. Noh, et ma ei loe üldse, eks. Ja siis kohe järgmisel päeval loen ja kirjutan postituse. Ma pole seniilne. Mul on mingi muu, seni diagnoosimata ja loodetavasti mittenakkuv ja geneetiliselt edasikantav häire. Nimetagem seda omapäraks. 

Andra Teede värsket luulekogu lugesin. "Emadepäev". Andra mulle meeldib. Meeldis. Need paar teist kogu, mis ma kunagi lugesin, need meeldisid hirmsasti. Lugesin, õhkasin, heldisin. Ootasin pikalt-pikalt, et ta midagi uut üllitaks. Juba näete, jah, kuhu see jutt suundub?

Vaata, ma püüdsin kogu hingest mitte mõelda, et emadus on ta pehmeks, läägeks ja igavaks muutnud. Ma päriselt püüdsin. Mõtlesin, nii nagu ma tavaliselt ikka mõtlen, et asi on minus. Et mina ei saa asjadest õigesti aru. Ja üldse. Liiga kriitiline olen. Igatahes, mõni üksik koht oli, mis suunurka kergitas, aga muidu oli lihtsalt väga-väga igav. 

Ja nagu, ma saan ju aru. Umbes, et sa oled seda oodanud ja lõpuks ometi ja siis kui see juhtub, siis on suur õnn õuel ja sa mõtled, et sa pead nüüd ka täis kasvama ja vastutuse võtma, sest sul on see teine inimene, ja kõik mis sa teed, määrib teda, sellepärast peadki olema helge, kerge ja puhas. Nagu ta ise ka välja tõi, et oli siis Koidulal viga kirjutada, kui tal olid teenrid ja lapsehoidjad, või Underil, kui lapsed ammu suured ja oma elu peal. Nii ongi, nõus. Tuleb välja, et Teede on ka kõigest inimene. 

Veel mõtlesin, et luule on selline huvitav kirjandusliik. Või elu on üldse huvitav, kui sa tead asju. Näiteks, kuidas teha kartulisalatit, last sünnitada või oled mingit filmi näinud. Sa tead, sul on mingi info ja kui sa elad, siis on sellest kasu, et sa tead. Võib teadmata ka elada. Vabalt. Paljud elavadki ja pole neil viga kedagi. Aga huvitav on siis, kui sa tead. Või noh, huvitav, naljakas, mida iganes. Miks mõne inimesega on huvitav ja naljakas, ja teisega pole - sest teil on mingid ühised mälestused, mis teevad asja huvitavaks ja naljakaks. Olete koos seltskonnas ja keegi ütleb midagi. Näiteks ütleb: "Nüüd ja igavesti". Ja sa vaatad seda teist inimest, kellega sul on ajalugu, üle ruumi ja sa näed tema silmis seda kelmikat sädet ja te mõlemad purskate kontrollimatult naerma. Kõige nukram, et seda, miks see naljakas oli, sa ei seleta parima tahtmise juureski teistele inimestele ära. Võid seletada küll ja nad vaatavad, et sul on seesamune, mingi häire, mis veel diagnoosimata, ja loodetavasti mittenakkuv ja geneetiliselt edasikanduv.