Üks asi, millest ma vist igal aastal blogis kirjutan ja mis ei väsi mind ärritamast, on iga-aastane jõulukingiteemalineemailiahistamine (also, ma ei taha mõelda, mitut õigekirjareeglit ma viimase sõna kirjapanekuga rikkusin, halastage mulle, ja jätke see teadmine enda teada, eks).
Vaadake, kui te e-kirjale vastate, siis on seal kaks nuppu, eks, "vasta" ja "vasta kõigile". Sõltuvalt sellest, millisel platvormil teie e-postkast asub, võib mõnel juhul olla kirjas ka "reply" ja "reply all". Ja kui te siis saate masskirja, no ütleme näiteks jõulude ajal oma lapse klassikaaslase poolt üleskutsega, et kas teeme sel aastal ka klassijuhatajale ühise kingituse, siis proovime nii, et me saadame vastuse vajutades nupule "vasta" või "reply" ja mitte "vasta kõigile" ja "reply all".
Sest ausalt, miks on kõigil 30nel inimesel vaja teada, et Christellä-Martiney-Susannah ema on nõus ja samuti on nõus Maru Karu Raju isa või mis imelisi nimesid te kõik oma pärdikutele ladunud olete (unustame korraks kõik ära, et minu laste nimed pole ka just Kalle, Peeter ja Mart). Aga vähemalt, eks, ma ei vasta kõigile. Ma üldse ei vasta neile meilidele. Kopeerin pangakonto numbri ja teen oma ülekande.
See harjumus on mul vist ikkagi usu pärand. See põhimõte, et "ärgu su parem käsi teadku, mida su vasak käsi teeb", kui asi puudutab kingituste või heategude tegemist. Ma saan oma laksu kätte sellest, kui kingi saaja nägu särama läheb. Pole mulle vaja mingit koogutamist ja hõiskamist, et mina-mina-mina. Kuigi, ma saan aru küll, et see on mulle endale kätte maksnud, sest kui sa ise oma saba ei liputa, siis keegi ei tea, et sul saba üldse on. Sellest hoolimata, ma jätan asjad Universumi hoolde. Küllap kõik, mis on mõeldud mulle, jõuab minuni omal ajal. Ka ülistus ja igavene au.
Ma üks kord isegi vist vastasin midagi. Kunagi ammu-ammu. Siis kui mul veel kõik tuhat last mingisuguses haridusasutuses käisid ja ma sain anonüümseid läkitusi stiilis "teeme sel aastal klassijuhatajale kingi". Okei, tore, äkki täpsustad, et millisest juhatajast jutt on, sest ma tõesti ei suuda selle järgi, et sina oled Annabelli ema aru saada, kellest jutt käib. Tuletasin siis lahkelt meelde, et teate, see et sul on see üks laps ja sa oled suutnud meelde jätta kõigi oma lapse klassikaaslaste suguvõsa, siis mõnel on neid lapsi n+1 ja nimedega on üldse halvasti. Sellest polnud mingit tolku. Järgmine aasta sain täpselt sama krüptilise kirja.
Sellepärast ma elangi blogis ennast välja. Aga mitte kauaks. Kärbes käib seitsmendas, ainult 2 aastat veel.
Üks asi on veel.
Keegi jälle varastas mu isikliku tassi. Töö juures. Ma tean ka, kes varganägu on. Ta istub mu kõrval, as we speak, ja joob sirge näoga teed minu crazy catlady kruusist. Ja pärast ta ei pese tassi korralikult puhtaks. Ja ma tunnen, et ma lähen närvi, ma lähen närvi. Ja ma saan aru, et mõttetu asi. See on ainult tass, eks ole. Ja ma võiks ju lihtsalt öelda. Aga ei, selle asemel ma ventileerin.
Kommentaarid
Postita kommentaar