See lugu pole toidupoest. See on üks teine lugu, aga mainin, et ma käin regulaarselt Lidl'is ja mulle täitsa meeldib. Suuremad ostud teen seal ära ja vähemalt mulle tundub, et ma säästan ka raha, sest seal lihtsalt pole ahvatlusi, mis mul teistes poodides ette jäävad. Aga kord nädalas ostan sealt müslit, köögivilju, piima, värsket liha ja tualettpaberit. Kuna ma teatud asjades olen küllalt spetsiifilise maitsega, siis kõik muu ma ostan kas Rimist või Selverist. Prismas käimise olen põhimõtteliselt lõpetanud, kuna see kauplus tekitab minus iga kord enesetapu mõtteid. Ma saan oma tillukesest kodu Maximast ka rohkem oma kaubad kätte, kui sellest lahmakast Prismast. Ainus eelis ongi see, et see on 24/7 lahti ja kui näiteks hommikul kell kuus avastada, et kohvi peale piima pole, siis saab sealt kätte, aga muidu, masendav.
Igatahes, olin just pojaga Lidlis oma iganädalast ostu sooritamas ja jõudsime kassasse. Kui ma ennist mainisin, et ma ostan ainult köögivilju, liha ja piima, siis see tähendab loomulikult, et ma ostan ju nädala jagu eelnimetatud asju ja korv on kuhjaga täis. Meie ees oli üks meesterahvas, kellel oli paar asja ja kui me tulime, siis ta lükkas lindil oma asjad eest ära, et meie kola paremini peale mahuks. Ma olin just trennist tulnud ja bravuuri täis, sest tõmbasin kangil jälle paar korda sada kilo ning tundsin ennast superkangelasena. Enda meelest olin jube vaimukas ja ütlesin mehele, et tead, see lint muidu ise liigutab asju kassiiri poole, et pole üldse vaja neid manuaalselt siin lükata. Selles mõttes, et ma sain ju aru, et ta püüdis lihtsalt sõbralik olla. Ja ma saan aru, et minu huumorimeel on natuke liiga sarkastiline ja võõra inimese puhul, kelle huumorimeelt ma ei tunne, võib selline väljendus jätta hoopis ülbe ja vastiku mulje, kuigi ma seda naeratades tegin. Aga noh, mul vahel suu liigub kiiremini kui mõte. Igatahes mees siis seletas, et tal on ees nii palju vaba ruumi ja ta sellepärast liigutas. Õnneks ma taipasin teda tänada. Pärast seda jäi mees mind passima. Passis terve aeg kuni me poisiga asju lindile tõstsime.
Muide, kas teie ka tõstate asju lindile teatud süsteemi järgi? No näiteks minu süsteem on see, et toiduained ja kodukeemia on eraldi, sest kui ma neid pärast kotti laon, siis ma tahan, et need asjad oleks eraldi pakendites, et kui mul näiteks piim lekib, siis see ei riku mu šampoonipudeleid ja kui mu šampoon lekib, siis see ei mürgita mu pagaritooteid. Lisaks on mul selline harjumus, et samad tooted, kui neid on mitu, asetan ma üksteise otsa, sest siis on kassapidajal mugav üks asi piiksutada ja korda 5 vajutada, et ta ei pea kõiki kohukesi ükshaaval piiksutama, näiteks. No ja siis see, et kaalult raskemad asjad enne ja kergemad hiljem, sest kui ma neid kotti laon, siis ma ei taha raskete kartulitega õrna munakarpi muljuda. Kas te teete ka nii või kõlas see kirjeldus umbes nagu psühhopaadi ostlemisharjutusena?
Võib-olla see mees sellepärast passiski, et meil käis seal jube Tetrise ladumine lindile. Passis kuni ta oma ostu eest maksis ja passis kui oma asjad sülle võttis ning edasi liikus.
Aga ta ei vaadanud üldse pahatahtlikult või kurjalt. Pigem jäi tunne, et ta vaatas sellise näoga, nagu ta tahaks midagi veel mulle öelda. Ja nüüd ma mõtlen, et kas ta vaatas sellepärast, et ma olen nii lummavalt kaunis naine, et ta lihtsalt ei suutnud pilku pöörata, või tundis ta mu kusagilt ära. Ja ausalt öeldes, see teine mõte kohutab mind tugevalt.
Lõuna ajal just kolleeg küsis, et kas inimesed juba tunnevad mu ära, sest mul TikTokis elu käib. See mõte tundus täiesti naeruväärne, sest mul on seal vist ainult mingi sada jälgijat ja kui ma olen vaadanud, et mis tegelased need on, siis peamiselt on mingid poolakad või Lõuna-Eesti traktoristid. Nüüd ma muidugi mõtlen, et jumal seda teab, too mees vaatas küll nii kiindunult, et vabalt võisin talle kusagil ette jääda.
Kommentaarid
Postita kommentaar