Mõtlen sageli sellele, et oli see abielu mis ta oli, ühe asja ta mulle kinkis, mida ma ei palunud, aga mille üle ma rõõmustan. Või noh, neli. Mitte asja, aga last. Ja see pole nüüd see koht, kus ma ütlen, et mu elu on tänu lastele mõttekas ja ilma nendeta oleks mu elu tühine ja väärtusetu. Pole ma mingit saladust sellest teinud, et lapsed on mul kõik planeerimata, nad lihtsalt tulid ja abort ei tulnud mul kõne allagi. Kuna ma olin alatult noor emaks saades, siis ei tea ma kas ma oleks muidu tundnud mingit sisemist vajadust oma geene paljundada. Aga olgu märgitud, et lapsi saades oli see mulle pigem tüütu taak ja ma olin iga kord rasedaks jäädes sügavalt õnnetu.
Kuid hoolitsemine on minu loomuses ja see, et nad polnud planeeritud, ei tähenda, et ma nad hooletusse jätsin. Ma arvan, et ma tegin vastavalt oma oskustele, teadmistele ja võimetele parima. Mis tähendab loomulikult, et ma pean ennast maailma halvimaks emaks. Või noh, kas just maailma, aga oma tutvusringkonnas kindlasti. Sellevõrra nutikas ma olen, et juba ammu sain ma aru sellest, et kas keegi on ka tegelikult hea ema, see selgub siis, kui lapsed on täiskasvanud. Sellepärast ma targu ütlesin kõigile, kes mind kiitsid, et ootame natuke, räägime siis kui poisid on oma elu peal ja kuidas nad siis eluga toime tulevad.
Nüüd võime juba rääkida.
Laupäeval oli meil jälle juuksuridraama. Ja seekord olin mina ise süüdi sündmuste käigus. Nimelt panin ma reedel poistele juuksuriaja kirja. Kuigi kutid ütlesid, et nemad ei lähe, siis ma tuimalt ignoreerisin seda ja panin aja kirja. Laupäevaks. Hommikul äratasin nad üles, kamandasin pessu ja üle tee ostukeskusesse. Muidugi käis iga liigutuse juurde nutt ja hala, kuidas nad minna ei taha ja miks üldse peab ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Paar minutit pärast seda, kui nad läksid tuleb sõnum, et juuksuris pole aega. Nagu, mis mõttes ei ole aega, ma ju broneerisin kahele poisile. Küsin, et kas ikka küsisid nimeliselt ja kas on õiges kohas. Jah, küsisid ja õiges kohas, aga nende nimele broneeringut pole. Oi ma läksin vihaseks. Helistasin siis ise salongi, et kuri olla, kui selgus, et kuri pean ma enda peale olema.
Vaadake, Googlis on selline lahe asi, et kui sa paned otsingusse mingi konkreetse ettevõtte nime, siis esimesed kolm vastet on hoopis konkurentide kontaktid. Ei usu? Proovige, pange Googlisse näiteks Apollo raamatupood. Ma teen teile kohvi välja, kui esimesed ei olnud hoopis Rahva Raamatu veebilehe viited. Ja kuigi ma seda tean, siis ei jõua ma ka alati seda meeles pidada ja tähele panna. Nii oligi juhtunud, et kui ma enda meelest panin juuksuriaja meie juuksurisse kirja, siis tegelikult olin ma lastele hoopis Tartu maantee salongi ajad broneerinud.
Tulid siis kutid lönta-lönta koju tagasi. Mina samal ajal tegin neile juba õigesse salongi uue broneeringu tund hiljem. Endal süda värises sees. Mõtlesin, et kas nad ikka lähevad. Esimene kord minnes oli suur tragöödia ja kui ma veel üle ka lasin nad, siis kas nad üldse lähevad. Läksid. Ja mina mõtlesin kodus, et küll mul on ikka head lapsed. Kuigi nad ei taha ja ma veel nörritan ka, siis ikka kuulavad sõna. Süda sai täiega uhkust täis nende pärast.
Järgmine õhtu tuli Kadunud Poeg ka külla ja istusime kõik koos ning degusteerisime erinevaid õllesid. Jube vahva oli. Poisid röstisid mind mu muusikavaliku pärast ja kiusasid kassi. Idüll missugune!
Kommentaarid
Postita kommentaar