Ma ei tea, kas ma sellest väga palju juttu olen teinud, aga üks fakt minu kohta on see, et ma gümnaasiumis õppisin teatrikallakuga klassis. Ma pole sellest eri palju juttu teinud, sest esiteks oli see mingi kakskümmend aastat tagasi, teiseks - teater pole praegu minu elus nii olulisel kohal, ja kolmandaks - ega see mingi suur kirg mul pole olnud. Kui te nüüd küsite, et miks ma üldse teatriklassi läksin, siis vastus on väga igav - sõbranna läks ja kuna mul polnud ka paremat plaani, siis läksin temaga koos. Esinemisärevus on mind saatnud nii kaua kui ennast mäletan, seega ei arvanud ma kunagi, et minust päriselt mingi näitleja võiks saada.
Aga eputada on mulle terve elu meeldinud.
Ja selle eest sain ma noorena kõvasti riielda ka.
Mul on eredalt meeles kõige esimene kord, kui ma etlesin. Võisin olla mingi 4 või 5. Nääride ajal esines meie lasteaia rühm mingi etteastega kusagil suurel laval. Kus või mis, seda ma ei tea, aga ma mäletan, et see oli igavesti tähtis asi, sest ema pidi mingi kleidi õmblema ja meid sõidutati bussis kuhugi lava taha. Tantsisime oma tantsu ära ja siis mina, eks ole, diiva nagu ma oma hinges (vist) olen astusin kõigi ette ja tegin kummarduse laval. No kohe mitu korda. Umbes nagu primadonna. Kuidas ma selle peale tulin või mis mind ajendas, seda teab jumal üksi. Mida ma aga kohe teada sain, et see oli paha-paha. Sain riielda nii lasteaiakasvatajalt kui emalt. Ma arvan, et mitu päeva pahandati minuga. Igatahes võttis see mult igasuguse soovi avalikus kohas oma oskuste või olemusega eputada.
Aga kui sa hinges eputaja oled, siis see saab su varem või hiljem ikka kätte. Mida tõestab imeliselt minu tikktokkeri karjäär. Ja kui me nüüd korraks tuleme tagasi teatriklassi juurde, siis kes ütleb, et see mul ka kusagilt saatuse poolt määratud polnud? On ju. Me võime ju igasuguseid asju uskuda.
Ei, ma ei ole selles hea. Ma ei loo mingit väärtust. Mu sisu pole originaalne ega hariv. Ma teen seda puhtalt selle pärast, et see pakub mulle lõbu ja naudingut. No okei, natuke saan tähelepanu ka. Aga ainult natuke. Osa minust tunneb ennast natuke halvasti selle pärast. See on see nelja-aastane tüdruk, kes noomida sai, et ta esinema kippus.
Mõned blogijad on kirjutanud sellest, et tahaksid luua enda alter ego. Mingi versiooni endast, et siis teha seda, mida nad muidu ehk ei teeks. Ma arvan, et see versioon, mille ma olen endale eelnimetatud platvormil loonud, ongi just see - minu alter ego. Ainult, et sellega on selline lugu, et kui sa piisavalt kaua mingit rolli mängid, siis see saab paratamatult osaks sinust, ta võtab üle. Ma tunnen seda väga teravalt. Et piirjooned selle vahel, mis on päris mina ja kus ma mängin, on muutunud ääretult ähmaseks. Mis paneb mind mõtlema, et ju see kõik on minu sees nagunii kogu aeg elanud, nüüd ma lubasin selle lihtsalt välja mängima ja kuna ta on omal moel nunnu ja karvane, siis ma ei tahaks teda uuesti puuri tagasi panna.
Mõneti on seda, et teistel ka parasjagu mingid arengukriisid käimas, julgustav lugeda. Enda puhul tunnen, et mingid suured muutused toimuvad või hakkavad kohe-kohe toimuma. Kümme aastat tagasi tundsin väga sarnast murrangut. Siis jõustus mu lahutus, ma vahetasin elukohta, ma hakkasin blogima, vahetasin aasta jooksul 4 korda töökohta, hakkasin trenni tegema ja muutsin oma välimust. Muutus paljuski ka minu mõttemaailm ja suhtumine. Vahetasin välja sõprusringkonna. Nii et ma olen praegu üsna põnevil tuleviku osas.
Kommentaarid
Postita kommentaar