Kiri vaikivale sõbrale

Arhiivist. Kirjutatud 11.06.2022

Tere mu armas!

Kirjutan Sulle esimest korda. Ma võiksin teha nagu Sina ja mitte kirjutada, sest vaikus on ka sõnum, aga ma olen mina ja ma olen sõnade inimene. Aga Sa ju teadsid seda, kuidas muidu Sa siia oleks sattunud, kui poleks mu sõnu, mis Sind hüüdsid ja kutsusid, kõnetasid ja lummasid. Mu sõnadesse Sa ju kiindusidki ja armusid, ülepeakaela. Sõnad minu käes ei ole relv, need on armujook.

Seda, et vaikus mu jaoks lihtsalt vaikus pole, teadsid Sa ka. Teadsid enne, kui ma pidin seda ütlema. Sa peegeldasid mulle, et tead ja mõistad. Mitte ühe korra, isegi vist mitte kaks.

Ja ometi, sellest hoolimata, valisid Sa minuga suhtlemiseks vaikuse.

Alguses ma püüdsin näha asju Sinu seisukohast. Otsisin pehmendavaid asjaolusid ja selgitusi. Aga loobusin. Sest Sa ei vaja seda.

Teadlikult, süstemaatiliselt ja järjekindlalt saatsid Sa mulle oma vaikimisega sõnumi. Sõnumi, et ma pole Sulle oluline ja ei paku Sulle huvi.

Iga kord, kui Sa võtsid telefoni ja otsustasid mulle mitte vastata, saatsid Sa sõnumi, et pole minust huvitatud ja ei hooli.

Tahtsin lihtsalt öelda, et Su sõnum tuli kohale.

Täiendatud märtsis 2023

Maarja kutsus meid üles iga päev blogima. Aga mul pole aega. Päriselt ei ole. Mul tööl kiire ja mujal. Kõik juba pahandavad. Kolleeg üks päev küsis, et kas ma enam TikToki ei postitagi. Ütlesin, et ikka postitan, lihtsalt kiire on. Paar minutit hiljem nägi mind telefonis sõnumit lugedes naeratamas ja teatas, et jaa, näha on, et neid tiktokke peab nüüd veel tükk aega ootama. Aga mul on ju mustandeid. Pole küll päris sama asi, et iga päev blogin, aga põhjus need vanad mõtted ka ilmarahvale tuua.

Tänane kiri vaikivale sõbrale on selles suhtes ka huvitav, et praegu, viimased neli-viis kuud olen ma ise sageli otsustanud vaikuse kasuks. Paljud vestlused lõppevad seal, kus ma enam midagi ei vasta. Kord vist mainisin seda ka blogis, et ma kommentaaridele ei vaevu vastama, sest minu meelest on see mõttetu energia raiskamine. Aga ka privaatvestlustes. Mulle näib, et paljud inimesed meelega provotseerivad rumalustega, et teisi viljatutesse vaidlustesse kaasata. Näiteks eile sain sõnumi võõralt inimeselt. Keegi Jaanus oli saatnud mulle foto pesupoe väljapanekust. Vana mina, see kes igavles ja kellel oli aega elu keeruliseks elada, oleks midagi vastanud. Või siis üks teine tüüp, kellest olen ka blogis korduvalt kirjutanud, reageeris mingile mu postitusele, küsides, mis juhtus. Miks ma pean vastama? Postituses oli kõik kenasti kirjas, mis juhtus, kui ta sealt ei osanud välja lugeda, siis mida mul lisada on? Ja muidu pole ma temaga vestlemisest huvitatud, sellepärast ei hakka ka viisakusest midagi vastama. Skämmeritega sama teema. Varem ma võtsin aega, vahel mängisin seda mängu kaasa nendega, nüüd ma lihtsalt ei vasta. Sest vaikus on ka vastus.