Esmaspäeva hommikul teatas Anu, et kuna ma nüüd ka Perekoolis olen jutuks võetud, siis võin ennast igati mõjuisikuks pidada. Ma kohe uurisin vastu, et kas ma ise üldse julgen kaeda, mida käod kukuvad või on närvesäästvam seda teemat mitte avada. Õnneks oldi pigem leebed.
Eelmisel nädalal Maarja uuris, et kas ma puudust ei tunne suuremast lugejaskonnast. Ma olen nüüd ju juba päris mitu kuud privaatselt bloginud ja arvasin ise ka, et hakkan igatsema kommentaare ja suuri lugejanumbreid. Aga kuna ma saan praegu seda kõike hoopis TikTokist, siis ei igatse, kohe päriselt. Ja nagu te teate, siis isegi siia ma kirjutan praegu maru vähe, suurem osa läheb mul hoopis päevikusse. Kuidagimoodi praeguses eluetapis see sobib mulle.
Sest pole ma kuulsust ega tuntust ju kunagi eesmärgiks omaette võtnud. Loomulikult on meeldiv saada tähelepanu, aga kui mulle sai möödunud suvel ebameeldivalt teravalt selgeks, et päris palju on lugejate hulgas ka neid, kes käivad minu arvel ennast paremini tundmas, kelle jaoks ma olen mingi tsirkuse tola, siis see tunne ei olnud mõnus. Kuna ma näiteks TikTokis peaasjalikult naerangi enda üle, siis seal mind ei häiri, kui naerdakse. Aga blogiga on teisiti. Siin ma tahan, et naerdakse minuga koos, mitte minu üle.
Sellest olen ma vist varem ka kirjutanud, et kuidas ma üldse selleni jõudsin, et ma nii avameelselt ennast blogis avasin. Nimelt on mul selline imelik häire, et ma ei saa aru sellest, et teised mu blogi päriselt loevad. Ma saan aru, et loevad, ma näen ju lugejanumbreid ja kommentaare, aga kuna see kõik toimub peaasjalikult virtuaalselt, siis ma saan mängida, et see pole päris. Et see on umbes nagu virtuaalreaalsus või arvutisimulatsioon. Alles siis, kui ma saan päris elus tagasisidet selle kohta, mida ma olen kirjutanud, siis see jõuab kohale, et see on päris, et nende numbrite ja kommentaaride taga on päriselt elavad hingavad inimesed. Ja neid päris inimesi mõjutab see, mida ma kirjutan ning mul tuleb selle kohta aru anda. Sest ma võin ju muidu mõelda, et ma kirjutan endale ja vahet pole, mida mingi anonüümne troll siit välja loeb, sest kui see pole see, mida ma mõtlesin ja see on vaid tema tõlgendus, siis selle üle mul ju puudub kontroll. Aga kui see on inimene, kes on mulle kallis ja tema loeb välja mõtteid, mida tema omamoodi tõlgendab ja see rikub meie läbisaamist, siis see osa mulle küll ei meeldi. Mõnikord on parem, kui lähedased blogi ei loe.
Keeruline on see blogi pidamine. Võõrad ei peaks lugema ja lähedased ka mitte. Samas jälle, viimase aasta jooksul on minu blogilugejatest saanud mu kõige lähedasemad.
Nagu ma ütlesin, jube keeruline. Sellepärast ma tunnengi nüüd ennast turvalisemalt. Kaitstuna. Kui tahate, siis iseenda eest. Sest ma ju saan valida, mida ma kirjutan. Aga kuna ma tahan kirjutada vabalt, ennast tagasi hoidmata ja iga koma üle analüüsimata, siis on parem, kui lugejate arv on väiksem. See on siis nagu eksklusiivne klubi. Kuhu Perekooli käod tahaks, aga kuuluda ei saa. 😁
Mõnes mõttes on see ka tore. Sain kinnitust, et ma blogin endale. Kui ma teeks seda mingil muul ajendil, siis läheks mulle lugejaterohkus ka korda.
Aga noh, ikkagi äge, et ma Perekooli sain! 😀
Kommentaarid
Postita kommentaar