Mul on selline küsimus, et kas te ka võtate komplimente naistelt ja meestelt vastu erinevalt? Sest näiteks, kui mees ütleb mulle, et ma olen ilus, siis ma ei pane seda tähelegi, see ei tähenda midagi. Ainult siis, kui ta ütleb seda nii, et sellel on mingi kaal. Näiteks hiljuti ütles üks mees, et ma teatud nurga alt meenutan Angelina Jolie't. Ja kuigi ma ise pole sellega nõus, siis seda komplimenti ma märkasin, sest selles oli mingi iva. See polnud niisama üldine sõnakõlks.
Aga kui mõni naine ütleb mulle, et ma olen ilus, siis selles komplimendis ei kahtle ma sekunditki. Ja eriti, kui see, kes ütleb on ise ka atraktiivne. Siis on see kuidagi eriti meeldiv ja meeldejääv.
Kas teil on ka nii? Ja kas keegi oskab seletada miks see nii on? Mingi psühholoogiline konks peab siin ju olema.
Ja palun, ärme hakka siin praegu targutama ja rääkima sellest, et kellegi komplimendid korda ei lähe, mis välimus kohta tehakse, sest me kõik tahame, et meie sisemisi omadusi ja meie intelligentsust ning töökust ning tarmukust märgatakse, sest välimus on nii pinnapealne ja mööduv nähtus ja me kõik oleme siin padufeministid, kes ei hooli üldse sellest, kuidas me välja näeme ja meie jaoks on solvang, kui keegi meie füüsilist ilmet kommenteerib. See pole see blogi. Mina olen absoluutselt pinnapealne ja minu jaoks on välimus oluline. Kui see pole siiani veel välja tulnud, siis nüüd teate. Olen jah harakas ja eputrilla ning ma ei suvatse sellepärast ennast halvasti tunda. Ja muide, see, et ma välimust märkan ja hindan, ei tähenda kuidagi seda, et ma ise loll oleks või sisemisi omadusi ei väärtustaks.
Kommentaarid
Postita kommentaar