See postitus peaks kuuluma alamkategooriasse "seda ma poleks endast osanud oodata". Kuna te olete mu blogi mõnda aega jälginud, siis ilmselt olete suuremal või väiksemal määral kursis sellega, et ma olen puhtuse ja korrafriik. Ma olen see, kes iga kahe nädala tagant aknaid peseb, kes tõmbab tolmu iga päev, kes peseb autot iga nädal ja kes käib kolm korda päevas duši all.
Noh.
Kõik see oli nii. Selles mõttes, et ärge nüüd arvake, et ma enam ei pese ennast, aknaid ega autot, elan prügihunniku otsas ja ei mäleta millal viimati hambaid pesin. Aga kogu see kliinilise ja steriilse puhtuse tagaajamine on jäänud minevikku. Autot pesen kord kuus. Aknaid ka umbes sama tihti. Tolmu võtan kord nädalas ja pesus käin ka vähem kui varem.
Ja ma arvan, et ma tean, milles seisneb põhjus.
See on nüüd puhtalt minu enda arvamus minu enda kohta ja palun ärge võtke seda kuidagi nii, et kui teil on teisiti, siis ma teen mingeid järeldusi teiste inimeste käitumise või suhtumise kohta. Kui resoneerub, siis võtke kaasas, kui mitte, siis ignoreerige. (Also: ma vihkan, et ma pean seda üldse kirjutama, sest minu meelest see peaks olema enesestmõistetav, aga igaks juhuks.)
Terve elu olen ma olnud iseendaga vaenujalal. Ma olen kirglikult vihanud ennast, sest ma ei sobi ei sinna ega siia. Ma olen vihanud oma keha, oma mõtteid, oma emotsioone, mis ei sobi, mida on liiga palju või liiga vähe, vales kohas või lihtsalt sobimatud. Ma olen vihanud oma välimust, oma sõnu, oma liikumismaneere, olen häbenenud oma päritolu, oma vaesust, oma rumalust, oma saamatust, oma tõekspidamisi, oma kärsitust, oma saavutusi, oma isekust, oma pereelu, oma armuelu, oma lapsi, oma kodu, oma vallalisust, oma isoleeritust, oma kulme, oma kõhtu, oma kintse, oma hambaid, oma sünnimärke, oma kortse, oma riideid, oma tööd, oma soove, oma vajadusi. See, mis mind kutsub on olnud vale ja see, mis oleks justkui pidanud mind hoomamatu õnnega täitma, muutis mu seest vaid õõnsaks ja ärevaks. Kuna mu sees käis pidev sõda selle vahel, kes ma olla tahtsin ja kes ma loomult olen, sellega, kes ma arvasin, et olema peaks, siis pidi ümbruskond olema harmooniline ja korras. Seda ma sain kontrollida, see allus minu tegevusele. Ma ei leidnud tasakaalu ja kooskõla iseendas, aga ma sain luua selle enda ümber.
Nüüd on asjad muutunud. Ma tunnen kooskõla ja tasakaalu seesmiselt. Ma saan teistelt inimestelt ikka veel samasugust tagasisidet nagu varemgi, kus mind manitsetakse üht või teistpidi, aga see ei mõjuta mind enam nii nagu varem. Ja kuna nüüd mu sees on harmoonia ja kord, siis ei häiri mind see, kui mu ümber on natuke segadust ja tolmu.
Ma tulen toime ühe kaosega korraga.
Ehk siis, kui te märkate, et ma hakkan jälle maniakaalselt küürima ja nühkima, poleerima ja lihvima, siis olge mu vaimse tervise pärast mures.
Kommentaarid
Postita kommentaar