Vastandid

Britt kirjutas just sellest, kuidas ta lennujaamas nägi üht paarikest, kes kehavormilt skaala eriotstest üksteist leidnud ja see tuletas meelde, et ma ju tahtsin ka umbes samal teemal juba ammu kirjutada. Teate küll seda linnalegendi, et vastandid tõmbuvad. Ja ma ütlen päris otse, et minu meelest ei tõmbu. Minu meelest hoopis põrkuvad ja kui uskuda ametlikku statistikat, siis kõige vastupidavamad ning jätkusuutlikumad on siiski paarid, kus partnerid on maksimaalselt sarnased. Erinev võib tõmmata küll, sest põnev ja uudne, aga see vaid hetkeks. Pikas plaanis tahab inimene tuttavat ja turvalist. Eks me ju seetõttu kipumegi kokku jääma partneriga, kes meile moel või teisel meie esmast hoolekandjat meenutab.

Ma olen vist viimased viis aastat siin kirjutanud, et minu meelest mees peab suur olema. Mitte paks, aga lihaseline ja eriti seksikas, kui see mees kaalub oma lihastega umbes täpselt kaks korda rohkem kui mina, aga ma lepin juba ka sajakilosega, alla selle on liiga tilluke. Ei, no ausalt, ma saan aru küll kuidas see kirjasõnas kõlab, aga kuigi ma ehk piltidelt selline õhemat sorti tüdrukuna paistan, siis päris elus olen ma ikkagi küllalt tugev tükk. Mul on kummis lihased ja jämedad reied, pirakad puusad ja lai keskkoht. Ma arvan, et paarsada aastat tagasi oleks ma igati hinnas talutüdruk olnud. Selline, kes jaksab kive kangutada, heina kaarutada, siga veristada ja kõige selle kõrval nagu muuseas veel oma paar tosinat last ka kusagil põlluveerel või saunalaval ilmale toob.

Onju. Ja kujutage nüüd ette, et sul on seal reite vahel kõigest mingi õnnetu 75 kilo. Mul on reaalne hirm nende tillukeste poiste pärast. Ma ei julge neid õieti puudutadagi, saavad veel verevalumid ja hingetraumad. Kuidas ma saan sellist selli tõsiselt võtta? Ise läheb suurema tuulega lendu.

No vot.

Ainult, et see on nagu mingi needus, et just sellised rootsud ise mulle külje alla ujuvad. Ja suurema kondiga poisid vaatavad igatsevalt hoopis neid leebeid ja kondiseid joogaentusiaste. Jama, noh!