Suvi tuleb ja see tähendab loomulikult seda, et kõigil on aeg villased kampsunid seljast võtta ja oma keha rannavormi trimmida. Spordiklubis kuulsin mitmel korral juhuslikult pealt, kuidas daamid rääkisid sellest, et jälle on FitLapiga liitutud ja loetakse muudkui kaloreid ning vihutakse trenni teha. Perekoolis inisesid käod selle kallal, et Mallu julgeb endast ilusaid pilte Instagrami üles panna ja et vaesed noored, kes sellest julmemad kompleksid ja enesehinnangu probleemid saavad. Eveliis ironiseeris Instagramis sarnasel teemal, et jube-jube kuidas iga kevad inimestes halba tunnet tekitab, kui ajakirjandus jagab staaride bikiinipilte, et ikka mäletage inimesed, et kõik need staarikesed on oma ilusad kehad saanud tänu ilulõikustele ja 24/7 nende kasutuses olevate personaaltreeneritele ja toitumisnõustajatele ning kõige tipuks on need pildid veel tuunitud ka, et pihad saledamad, rinnad suuremad, pepud pringimad oleks.
Ilmselt osad teist mõtlevad, et ma olen ka vale inimene sel teemal sõna võtma, kuna ma näen välja selline nagu näen. Pigem sale. Ja ma ei tee ka saladust sellest, et see kuidas ma välja näen pole trenni tulemus vaid geneetiline soodumus.
Aga võibolla just seetõttu ma olengi õige inimene sellest rääkima. Sest kuigi ma noorena olin rõvedalt kõhna, aga rinnakas ja kena istmikuga, ja ka rasedustest taastusin tänu noorusele tegelikult üsna kiiresti ja valutult, siis oma keha olen ma häbenenud ja seetõttu kompleksides olnud nii kaua kui ennast mäletan. Minu enesehinnang pole kehakaaluga absoluutselt seotud olnud. Minu enesehinnang on olnud seotud sellega, kuivõrd armastatuna end tundnud olen. Ja see, kas keegi on mind armastanud, pole kaalunumbrist sõltunud.
Enne laste saamist olin ma väga kõhna. 47-49 kilo. Kõik luud piilusid naha alt välja. Kogu aeg kommenteeris keegi, et neil on halb mind vaadata. Ise arvasin, et ma olen paks ja pidasin dieeti, käisin jooksmas, et veel kaalust alla võtta ja üks kord proovisin hantlitega käsivarsi treenida ning nägin enda meelest seal juba hiiglaslikke lihaseid, ja ei julgenud enam hantlite poole vaadatagi. Ma kandsin maani seelikuid ja pikki pükse ning rannas käisin ainult pimedal ajal trikooga ujumas, sest minu meelest olin ma nii kole. Ja kuna ma ennast jubedalt paksuks ja inetuks pidasin, siis ronisin ma nahast välja, et olla kõigi vastu hästi sõbralik ja tore, sest see oli ainus võimalus sõpru leida. Kui siis üks mees minu vastu natuke huvi ilmutas, arvasin et ma pean temaga abielluma, kuna vaevalt keegi teine mind tahab.
Järgneva suhte jooksul minu ebakindlus välimuse osas süvenes, kuna ma kuulsin pidevalt seda, kui inetu ma olen ja paks, sest ma olin rase ja mu keha ei olnud enam nii trimmis kui enne sünnitusi. Mulle näidati pilte teiste naiste kehadest ja öeldi, et kui ma nii laisk poleks ja trenni teeks ning oma toitumist jälgiks, siis mul võiks ka selline keha olla. Mind suunati kandma rõivaid, milles ma pringim paistsin, ja mis olid kohutavalt ebamugavad ning minu meelest need tegelikult ei kaunistanud mind. Olgu öeldud, et mu kaal oli tol ajal vahemikus 51-54 kilo, kui ma just parasjagu lapseootel ei olnud või just sünnituslaualt tulnud.
Õnneks on mul hiljem elus partneritega rohkem vedanud ja mu kehakaal ega kuju pole neile ette jäänud. Tänu neile hakkasin ise ka ennast ilusana tundma. Paljud kompleksid on aastate jooksul väiksemaks läinud. Mõned aastad tagasi ostsin endale isegi bikiinid. Ja ma olen neid isegi kandnud. Ma olen koguni pilte teinud endast neis bikiinides. Ja pesus. Uskumatu, aga mul on kodus osad nendest fotodest ära raamitud. Olen neid jaganud oma sõbrannadele, oma kallimatele ja koguni blogis kogu Eesti rahva ees. Minu kehakaal nendel piltidel on kõikunud 54 ja 57 kilo vahel.
Ehk mõni mu lugeja, kelle kehakaal on 75 või 175, loeb seda ja pööritab silmi, et no mida juttu. Sul pole õigust rääkida kehapositiivsusest, kui sa pole ülekaalus olnud. Kui sina paned bikiinid selga, siis keegi ei näita näpuga ja ei pugista naerda. Aga kui mina panen, siis vaadatakse halvustavalt, et kao minema paks, ära tule mu vaadet rikkuma.
See võib tõsi olla. Point on aga selles, et teiste naiste bikiinipiltide vaatamine ei ole minus komplekse tekitanud. Minus tekitasid komplekse kommentaarid, mida mu lähedased minu keha kohta laususid. Ning mitte kunagi ei sõltunud see, mida öeldi või kuidas ma end seetõttu tundsin sellest, kuidas ma tegelikult välja nägin.
Kommentaarid
Postita kommentaar