Ma kirjutan seda, teades imehästi, et absoluutselt mingit tolku sellest kirjutatust pole ja mitte miski ei muutu, kui ma selle info endast välja kirjutan, sest seda sama tamme olen ma juba tuhat korda raiunud ja ta püsib ikka veel, kauem kui mina. Aga äkki mul hakkab kergem, ehk kröömike.
Ma vihkan maaklereid!
Okei, mitte kõiki, ilmselgelt, aga neid tuhajuhaneid, kes mulle on sattunud "koostöö partneriteks", kuigi õigem oleks neid "takistustöö partneriteks" nimetada. Ilmselt mul poleks ka põhjust nende peale pahandada, kui keegi ometi kuulaks mind ja ma ei peaks igasuguste pooltoobistega töötama. Aga ettevõtte juhatus on arvamusel, et kuna nemad ei pea ei maaklerite ega klientidega suhtlema, siis see on minu isiklik jonn ja jaur ning neelaku ma oma ego alla ja olgu normaalne. Oluline, et meie rendipinnad on nähtavad ja üürnikud tulevad. Kuidas ja millise maitsega suus nad siit lähevad, pole kellegi asi. It's not personal, it's business. Ainult, et samal ajal ma pean kirjutama aruandeid selle kohta, et miks rentnikud ei võta ruume, kuigi huvi on ja kui keegi läheb, siis on ettevõtte juht veendunud selles, et mina solvasin neid ja ei võtnud piisavalt tihti suh... okei ma olen kuri, eks.
Ehk siis, juhtus selline lugu jälle, et üks leppis minuga kokku kliendi kohtumise. Imelik oli, et ühte ruumi tuli lausa kolm inimest vaatama, aga noh, paljugi mis. Purjetasime terve delegatsiooniga kohale, maakler seisab nagu tummahammas, kliendi küsimustele vastata ei oska, naeratab magusalt ja ütleb, et mul pole kõik meeles, ja sa nii ilusti oskasid rääkida. Minu jutule sõidab sisse, et potentsiaalsetele klientidele omalt poolt lisateenuseid pähe määrida. Lepingutingimuste kohta ei oska ta üldse midagi rääkida. Kohtumise lõpus sain aru, et tegemist oli kahe erineva kliendiga. Ma mõtlesin, et ma kägistan selle kuradi maakleri sealsamas ära ja lükkan ta laiba aknast välja, otse surnukuuri, mis sobivalt antud hoone esimesel korrusel just selliste olukordade puhuks olemas on. Ma olen veendunud, et kliendid oleks mulle lausa alibi andnud, sest nemad olid umbes täpselt sama vihased kui mina. Siis ma riidlesin selle maakleriga.
Et te hästi ette kujutaks kuidas see toimus, siis antud maakler on selline circa 55-60aastane, suure kerega, nii suurega, et telgivabrikust tellitud valge hõlst, mis tal seljas oli, ulatus umbes poolde reide, aga not pükstesse enam ei mahtunud. Arvate, et ta vabandas nõmeda olukorra tekkimise eest? Mkm, tal jäi õigust ülegi. Et minuga on nii keeruline kohtumisi kokku leppida ja et vahet ju pole, see saab ruumi, kes kiiremini lepingule alla kirjutab. Sest see on minu unistus, saada uisapäisa kliente, kes ei loe lepingut korralikult läbi ja siis paari kuu pärast tulevad minu õlale nutma, sest mingid punktid ei sobi. Mul on selliseid juhtumisi ka omajagu. Ikkagi ligemale seitse aastat siin ragistatud ka. Kui ma sellised kliendid suunan maakleri jutule, et kle, sa oma klienti nagu nõustasid ka ve? Siis need kehitavad õlgu, et pole nende proble.
Kirsiks tordil kujunes see, kui maakler jäi pärast kohtumist minuga veel juttu ajama ja uuris, et kas vahendustasu kiiremini kätte ei saaks. Ma ütlesin, et meil on selline kord ja kiiremini ei saa, kuna meile on oluline, et maakler ka teatud vastutust kannaks toodud kliendi eest. Ei tea kuidas tema saab vastutada ja mida tema ikka teha saab, et meil nii halvad ruumid on, et kliendid ei taha jääda.
Ma tean, et mul pole kellelegi kaevata. Mõttetu postitus, unustage ära, et lugesite.
Kommentaarid
Postita kommentaar