Hiljuti oli mul töö juures järgmine lugu. Võttis minuga ühendust potentsiaalne klient. Soovis ruumi tulla vaatama. Kohe. Nii nagu neil alati jube kiire kõigega on. Ütlesin, et kohe ei saa, aga saan homme. No okei, aga ma olen juba siin ja lähen ise akna taha piiluma. Aga palun, ma ei tea küll mida sa sealt näha loodad, aga ega ma ei keela ka. Järgmisel hommikul oli ta mulle veel meili saatnud, et tahaks üht teist ruumi veel vaadata, mida me rendime. Pole probleemi, ütlesin küll, et see teine talle kindlasti ei sobi, aga ma kade pole ja võin ikka näidata. Inimene tuli kohale ja näitasin talle esiteks seda ruumi, mille kohta ma teadsin, et see talle ei sobi. Uuris seda väga põhjalikult ja kurvastas kohutavalt, et see ei sobi. Küsib mult siis, et palju meil veel tantsuklubisid ruume rendib. Meil ei ole hetkel ühtegi tantsuklubi. "Ei, aga nemad (nimetab ühe meie kliendi nime) ja nemad (nimetab teise meie kliendi nime)?" Need ei ole tantsuklubid, vastan. Need kliendid tegelevad teiste sportlikke tegevustega. "Ei, ma ei mõelnud seda," vastab. Okei. Selgitan, et kliendid, kellele ta viitab rendivad teistsuguseid ruume, kui need, mida me koos vaatamas käima. "Ei, te ei saa ikka üldse aru mida ma mõtlen," pahandas. Rohkem ei rääkinud ma midagi.
Läksime teise rendipinna juurde. Vaatab ringi ja küsib: "Aga kuidas siin on..." ja jääb mulle otsa vaadates vastust ootama. Mulle oli just viis minutit tagasi selgeks tehtud, et ma tema mõtteid ei loe, seetõttu ei hakanud ka huupi mingit vastust pakkuma, vaid ootasin, et ta oma küsimuse formuleeriks. Kuna ma midagi ei vastanud, siis küsis veel: "Millised siin need on....?" Ma ei püüdnudki vastata. Mõned korrad viskas ta veel paar sellist lõpetamata küsimust õhku ja ma vastasin talle sama sisukalt. Lõpuks küsis ta mult hinna kohta. Ütlesin, et oleme jah, valmis hinna osas läbi rääkima, et tehku oma ettepanek. Läksime sõbralikult lahku.
Pool tundi hiljem helistab mulle maakler. Räägib, et kuule, sul käis just klient ruume vaatamas ja tema ettepanek on maksta üüri viissada eurot vähem, kui kuulutuses. Ja vaadake, asi polnud pakutavas summas. Asi on selles, et kuna ta selle pakkumise tegi maaklerile, siis tähendab see ettevõtte jaoks, et meil tuleb tasuda maaklertasu, kuna klient otsustas nüüd hoopis läbi maakleri ruumi üürida. Ja mul täiega kihvatas. Ma võiks muidugi öelda, et kuule maakler, sa pole lillegi liigutanud selle kliendi heaks ja unusta ära, aga samas pole see maakleri süü ka, et meil ettevõttejuht arvab, et mida rohkem maaklereid, seda uhkem. Ütlesin talle summa, millega olema valmis antud kliendiga jätkama ja rääkisin ka, et kuule, veider klient, tuleb minu juurde ja siis paremat hinda läheb hoopis kolmandast allikast küsima.
Ja siis ta ütleski seda. "Sul on vahel selline resting bitch face ees, et inimesed ei julge sinuga suhelda." See on päris kindlasti selle aasta ilusaim kompliment, mis mulle öeldud on. Sarkasmita. Minu meelest on mul terve elu hoopis üliõnneliku kutsika nägu ees ja see pole mind hästi teeninud. Kuulda, et ma siiski oskan ka mõrra näo ette manada, on fantastiline!
Tegelikult on selle mõrra näoga nii, et mingil arusaamatul põhjusel on see vastupandamatult kütkestav. Ma märkasin seda juba mitu aastat tagasi, et justnimelt meessugu reageerib tuimale kivinäole ääretult positiivselt. Pea 90% meesklientidest, kelle juuresolekul olen olnud eemalolev ja külm, on suurepärased üürikliendid. Need kliendid, kellega suheldes olen olnud naeratav ning sõbralik, pole ruume rentinud ja üürisuhted on nendega ka pigem lühiajalised ja keerukad. Kuna ma seda mustrit märganud olen, siis häälestan juba enne kliendiga kohtumist ennast mõrrasagedusele.
Praegu kirjutan siin ja mõtlen, et äkki ma oleks pidanud kohtingutel samasuguse näoga käima, oleks ammu juba kolmandat korda lahutatud.
Kommentaarid
Postita kommentaar