Nägin seda TikTokis. Üks neiu rääkis sellest, kuidas tema mehe sõber oli mehele kurtnud, et tead, naine jättis mu täiesti ootamatult ja lambist maha. Neiu oli pisut üllatunud, kuna isegi temale ei tulnud see otsus ootamatult ja lambist, kuidas siis mees, kes naisega koos elas, sellest aru ei saanud. Oli palunud oma mehel täpsustada, et kas mahajäetu tõesti ei taibanud, mis tema kalli kaasa peas toimub. Hiljem oli mees tunnistanud, et noh, naine muidugi oli rääkinud küll juba ammu, et ta pole rahul, aga et mees oli eeldanud, et naine suudab nende kooselu selles talutava rahuolematuse tasemel siiski jätkata ja nii ei teinud mees nende igapäeva elus muudatusi, mida naine palunud oli.
See loomulikult meenutas mulle mu enda hiljutist postitust sel teemal, kuidas suur hulk inimesi on suhtes, mis neid ei rahulda ja õnnelikuks ei tee. Aga nad taluvad seda.
Tegelikult ei olnud mul täna soovi kellegi teise suhteid lahata või arvustada. Üldse ei tahtnud ma suhetest kirjutada. Ma tahtsin kirjutada talutava rahulolematuse tasemest.
Mul oli paar nädalat, või noh, isegi vähem, mingi kümme päeva äkki, üsna kehv olek. Detailidesse laskumata, ei tundnud ma end kuigi mõnusalt. Siit oli valus ja kipitas, sealt hõõrus ja ärritas. Keegi soovitas arsti juurde minemist. No jah, eks mõistlik inimene lähekski. Ainult, et see kõik ei olnud minu jaoks talumatu. Ja kuna ma olen natuke sarnaste sümptomite kohta lugenud, siis ma tean ka seda, et 98% juhtudel paluvad arstid patsiendil passi vaadata ja tõdevad, et see ongi nüüd sinu normaalne enesetunne ja olu.
Isegi sellest ei tahtnud ma lõppkokkuvõttes kirjutada.
Aga mul on juba mitmeid nädalaid olnud keeruline. Enesehinnangu ja eneseväärtusega. Ei, mitte midagi pole juhtunud. Kõik on ikka täpselt nii nagu alati on olnud. Midagi uut pole juhtunud. Ikka see sama vana probleem, mida ma iga aasta lahendan, eks ole. Enamasti läheb see mul kuidagi üle. Ma leian uued väljakutsed ja uued rõõmud ning tunnen, et elu läheb edasi. Aga praegu on kuidagi teistmoodi. Sügavam. Halvavam. Tunnen, et ma olen nelikümmend ja this is as good as it gets. Noorena võis ennast veel igasuguste muinasjuttudega lohutada, et aega on, küll ma jõuan endast märki maha jätta ja oma isikliku õnne leida. Praegu tundub narr ennast samade loosungitega julgustada.
Ja nii ma tunnengi, et ma olen saavutanud talutava rahulolematuse taseme. Ainult, et see ei ole enam hästi talutav. Ma tahan midagi muud. Ma tahan märki endast maha jätta. Ma tahan, et mind mäletataks, kui mind enam pole. Ma tahan inimeste elu kuidagi positiivselt mõjutada. Ma tahan, et minust tuntaks puudust, kui ma kaon. Ja teate, mis on eriti hale või lausa tobe, mul on see juba. Selles mõttes ma muidugi ei tea, mida inimesed lõpuks ütlevad, kui mu viimane ärasaatmine on, aga ma tean, et ma olen osadele inimestele positiivselt mõjunud, ma tean, et minust tuntakse puudust, kui ma ära kaon, ma tean, et mind mäletatakse. Nii et ma isegi ei tea, mida veel ma tahan. Aga mul on keeruline hommikuti ärgata. Mul on raske leida mõtet oma tegevustel. Ma haletsen ennast ja tunnen üleüldist kurbust selle tõttu. Ma ei ole rahul ja ma ei ole õnnelik. Ja mind hirmutab mõte, et see ongi nüüd minu edasine elu. Järgmised 40 aastat tunnen seda. Ma ei taha nii elada.
Kommentaarid
Postita kommentaar