Tervenemisest

Nägin üht tsitaati hiljuti ja see raputas mind. Püüan selle kuidagimoodi eesti keelde tõlkida, et mõte edasi anda. Kõlas see umbes nii: tervenemine ei tähenda seda, et sa saad parimaks versiooniks iseendast, vaid see tähendab, et sa lubad halvimal versioonil iseendast olla armastatud (healing is not becoming the best version of yourself; healing is letting the worst version of yourself to be loved). Ja mul oli nagu - mind = blown 🤯.

Mina olen siiani alati mõelnud, et kui ma oma traumadest üle saan, nö tervenen nendest, siis ma olengi iseenda parim versioon. Samal ajal olen ma tundnud aga seda, et iga kord kui ma olen õnnelik ja rahus ning tasakaalus, siis tõmban ma oma ellu inimesi, kes tahavad saada osa minu positiivsusest ja energiast, aga kellele ma tegelikult inimesena ei meeldi, ning nad kaovad mu elust, jättes mu maha kurnatu ja katkisena. Teisalt jälle inimesed, kes astuvad mu ellu ajal, kui ma olen katki ja varemetes, on need, kes hoolivad minust kõige rohkem ja kes toovad mu ellu tagasi rahu ning rõõmu ajal, mil minul pole neile enda poolt midagi vastu anda. Võib-olla sellepärast see tsitaat mind niiviisi raputaski, et ma juba niigi olin selles suunas kallutatud ja see väljaütlemine vaid kinnistas mu seesmist tunnet.

Kui ma nüüd sügavamalt sellele järele mõtlen, siis muidugi on tore see, et inimesena pidevalt arened. Lihvid nurkasid, upitad end järgmisele tasandile. Õpid midagi juurde. Omandad oskuseid ja loomujooni, mis muudavad sind paremaks inimeseks. Ma ei tea nüüd kuidas teiega on, aga mina olen sageli tundnud seda, et ükskõik kui väga ma ei pingutaks, siis teatud maal on sein ees. Ma arendan küll kannatlikkust, aga ma ei suuda igas olukorras jääda rahulikuks ja lõputult kannatada. Ma püüdlen alandlikkuse poole, kuid osa minust armastab ka tähelepanu ja kiitust. Ma teen trenni ja jälgin toitumist, aga mu keha on kaugel ideaalist. Ma soovin olla puhas ja korralik, aga ka minu voodi all on tolmutondid ja täna on mul seljas triikimata pluus. Ma arvan, et igal inimesel on õigus oma elu elada viisil, mis neid õnnelikuks teeb, aga see ei tähenda, et ma aegajalt teiste inimeste eluvalikuid sisemiselt ei kritiseeriks. Ja need on vastikud asjad. Ma ei salli neid iseloomujooni enda juures. Rääkimata sellest, et ma suudaks nendega leppida, käega lüüa ja õlgu kehitades nentida, et selline ma lihtsalt olen. Ma ei taha selline olla! Mis tähendab, et ma ei suuda ennast sellisena mitte ainult aktsepteerida vaid ka armastada mitte. Ja nii kaua kui ma ei suuda, nii kaua pole ilmselt lootustki, et ma lubaks kellegi sellise oma ellu, kes armastaks mind hoolimata kõigist neist koledatest külgedest. Selle asemel valin ma ikka ja jälle inimesed, kes kinnitavad minu suurimat hirmu, et nii kaua kuni ma pole veatu, pole ma armastust ära teeninud.

Nagu ma ütlesin: mind = blown.

Mina siin rõõmsalt viimased aastad muudkui arvasin, et ma hullusti armastan ennast. Armastan oma puhast kodu ja ilusat autot, armastan oma positiivset ellusuhtumist ja huumorimeelt, armastan oma kordaminekuid ja edusamme, armastan oma lahkust ja tähelepanelikkust, armastan oma väikest kaalunumbrit ja noorusliku nägu, armastan oma järjekindlust spordis ja keskendumisoskust lugemises, armastan kõiki neid väikseid nunnusid pisiasju, mis teevad minust parima versiooni minust. Tuleb välja, et see polegi päriselt armastus. Lihtne on ju armastada ilusaid ja häid asju. Aga kuidas õppida armastama seda, mida sa enda juures vihkad?