Palusin sõbrannal endast paar klõpsu teha, sest mul on ju ilus värske juuksevärv ja vanad pildid ei kujuta mind enam autentselt. Ainult, et kokku lepitud päeval ei tundnud ma end üldse pildistamisväärsena. Ilm oli ilus, tuju oli kole. Sättisin ennast nii ja naapidi, vaatasin oma juukseid ja lasin need lahti, siis panin uuesti kinni. Proovisin üht särki, seejärel teist ja kolmandatki. Kõrvarõngaid ja ehteid vahetasin ka mitu head korda. Mõtlesin juba, et saadan sõbrannale sõnumi, et jätame täna ära, no pole seda vaibi. Aga kuna ma olin ka oma kutsikad kokku saanud ja nooremad käisid lausa juuksuris erilise vastupanuta, siis mõtlesin, et võtan ennast kokku ja loodan sõbranna võlukunstile.
Mäletan veel nii hästi meie viimast pildistamissessi ja kui õnnelik ma tol päeval olin ning kuidas see õnn kaunilt ka fotodel pärast näha jäi.
Samas meenus mulle ka üks sess, kus olin oma kõige sügavamas augus ning neid pilte vaadates, on kogu mu valu kui peo peal. Ma ei oska ikka üldse teeselda.
Tegime pildid ära ja kuna sõbranna ise on nii tore, siis läks mul tuju ka vahepeal natuke paremaks.
Kaks päeva hiljem saatis ta juba pildid. Vanaema, mis vanaema. Jah, kena ja nooruslik, aga ikkagi. Krunn ja kardigan.
Aga poisid on mul ilusad. Selle üle alati rõõm.
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar