Tahaks postitust alustada sõnadega "väike elumärk", sest ma pole kolm päeva juba blogi kirjutanud, aga see ilmselt ajaks lugeja segadusse, sest pole ju võimalust enda järgi igatseda veel andnudki. Aga ma puhkan, hoolega. See tähendab mõistagi seda, et ma ragistan mitmel rindel. Ainult kahel päeval olen kell kaks juba jooma hakanud, sest kui ma poleks, siis mul oleks täna juba aknad pestud ja kapid koristatud.
Igatahes reedel algas puhkus. Maarja tuli külla, istusime natuke hoovis, laste mänguväljaku kõrval ja rääkisime seksijutte. Me Maarjaga räägime alati seksist. Soovitan kõigile. Ma arvan, et inimesed räägivad seksist liiga vähe. Sellest kõneles ka asjaolu, et meie juttu tulid ka teised naabrid pealt kuulama. Natuke nagu selline spontaanne vestlusõhtu kukkus välja. Lõpuks ma ei kannatanud enam neid kärbseid, kes mu jalgade peal kõndisid ja me tulime tuppa ära.
Laupäeval äratas Silmarõõm mind pool seitse üles ja ma läksin õue raamatut lugema. Mulle jätkuvalt meeldib see, kui kõik magavad ja sa oled nii boss, et enne kaheksat juba "teed" midagi. Sellepärast tundus täitsa ok kell kaks jooma hakata. Ma olin juba hiiglama kaua ärkvel olnud.
Pesu pesin laupäeval tonnide viisi. Vahetasin voodipesusid ja märkasin, et mõned tekid ja kattemadratsid vajasid värskendust ja kuna ilm oli nii ilus, siis sain kõik need asjad õues ära kuivatada. Täitsa perenaise moodi tunne tuli peale.
Kell kaks tuli Kadunud Poeg ja temaga siis puu all libistasime veini ja rääkisime lapsepõlvest. See jutt sai meil reedel juba Maarjaga alguse, kus me rääkisime sellest, kui huvitav on lapsevanemlus. Et sa hakkad oma vanemaid kas kritiseerima või hindama siis, kui ise lapsed saaks. Märkad asju, mida muidu ei märkaks. Just näiteks stressi ja väsimuse hetkel löövad tugevalt mingid käitumismustrid välja, mis meenutavad oma vanemate reaktsioone. Ainult, et Kadunud Poeg rääkis, et tema kipub ka teatud olukordades, väga spetsiifilistes teatud olukordades, reageerima täpselt nii nagu ta mäletab oma isa samades olukordades reageerimas. Kadunud Pojal lapsi pole. Minu jaoks oli see huvitav, et kahekümneaastane poiss oskab sellist asja märgata enda puhul. Väga cool minu meelest.
Pühapäeva hommikul Silmarõõm ei äratanud mind ja ma pidin ise kell kaheksa ärkama. Läksin trenni. Olin seal pool alasti, sest palav ja ma tahtsin TikToki jaoks uut materjali filmida. Issand kuidas ma vihkan oma pekke! Nagu, ei, kuulake mind ära. Ma tean, et ma paistan suht fit, aga on teatud kohad, kus mul on ikka selline korralik pekk. Selja peal. Ja siis natuke seal käe ja külje ja abaluude piirkonnas. Ning teatud riietes see torkab ikka korralikult silma. Tselluliit on mul õnneks jalgadel ainult taga ja ma ise ei näe seda üldse. Seda ma näen ainult siis, kui ma ennast filmin ja siis märkan. Aga ma armastan süüa ilmselt rohkem kui seda, et mul oleks täiesti pekivaba ihu.
Pärast trenni käisin autot pesemas. Olin küll uhke enda üle, tänan küsimast. Siis me läksime Esmasündinuga poodi. Tal oli lühikesi pükse ja suvejalatseid vaja. Kingapoes oli müüja. Nooremapoolne naine. Ja ma vaatasin teda pikalt. Seda, et kulmud ja ripsmed ja küüned on kõik plastikust, ei üllata ammu vist enam kedagi. Aga ma ei saanud pilku tema siledalt laubalt ja süstitud huultelt. Sest see ei klappinud pildiga. Ma tean palju süstid maksavad. Ja ma umbes tean, palju saab poemüüja palka. Nagu, kuidas? Miks? Ei, ma ei saa aru kuidas. Ja ikkagi miks. Sest okei, ütleme, et sa... Mkm. Või siis kui sa.... Näh, ei. Või olgu, ütleme, et sul on... Siiski ei. Vaadake, ma ei saa aru, kuidas. Ja miks. Ma olen ka poemüüjana teinud kaheldava väärtusega otsuseid. Minu moto tol ajal oli, et dress for success. Kui sa tahad kuhugi jõuda, siis riietu nii nagu sa oleks juba seal. Kui sa seal juba oled, siis võid riietuda nagu tahad. Ainult, et kui ma olen poemüüja, vanuses, no mis ta võis olla 35 umbes, paar aastat ehk noorem. (Teate, nende ülesüstitud naistega ei tea lõpuks. Kuna nad juba kahekümnendates alustavad, siis võivad ka 25selt 35 paista. Vaadake või neiu Valku. Mul on siiani tõrge uskuda, et ta nii noor on. Aga olgu, ma olen raudselt kibestunud ja kade. Tahaks ju ka ikka veel noor ja värki olla.) Siis mida ma tahan nende süstidega saavutada? Jah, ma mõistsin hukka. Võib olla ta tunnebki nii end kaunina ja mis see minu asi on. Ega polegi. Lihtsalt kuidagi väga veider oli.
Nalja sai ka. Poiss läks oma papusid ostma ja tüdruk küsib, kas tal kliendikaarti on. Poiss ütleb, et ei. Neiu uurib, et aga äkki sul sõbrannal või elukaaslasel on. Poiss hõikab üle poe mind, et kas sul on. Loomulikult, peika ongi ju pojast kõigest kaks aastat vanem. Miks mitte.
Õhtul triikisin selle hirmsa hunniku pesu ära, mis ma laupäeval pesin. Jah, olen küll uhke.
Esmaspäeval helistati pool üheksa töö juurest. Üks kandidaat tahtis tööle tulla. Ise olen süüdi, et ma oma telefoni ümber ei suunanud. Paari minuti pärast saadab Pinginaaber sõnumi, et saada mulle palun kliendi uksekood. Ma vastu, et klient ei taha, et sa ilma temata ruumi lähed, helista kliendile ja lepi kohtumine kokku. Okei, no saada mulle siis kliendi telefoninumber. Nagu päriselt? Mul on effing puhkus ja sul on muide kogu see info olemas, nii uksekoodid kui telefoninumbrid. Ütlesingi seda. Aga vihastasin ikkagi. Töö juurest helistati mulle veel päeva jooksul mitu korda. Üks klient oli aurutiga tuletõrje signalisatsiooni tööle pannud, teine kärsatas sibulaid pannil ja ei lülitanud ventilatsiooni sisse. Turvafirmast helistati kell kümme õhtul.
Aga trenni peaks minema. Oma seljapekiga tegelema. Lugenud olen ka palju vähem, kui mulle meeldiks. Kuigi raamatud on põnevad. Ma ei teagi, mis mul viga on.
Kommentaarid
Postita kommentaar