Ilmselt on paljud kuulnud naiste suunas seda etteheidet, et kui veel suhtes oldi, siis ei hoolitsetud enda eest, aga vot, pärast lahkuminekut hakkas trenni tegema ja kosmeetiku ning juuksuri juures käima, ostis ilusad riided ja näeb nüüd selline püss välja. Oleks veel kooselu jooksul vähegi pingutanud, siis mees poleks mujalt otsima pidanud. Mina igatahes olen kuulnud seda. Enda aadressil samuti.
Ja mul võttis ikka tükk aega aega, et lahti hammustada, kuidas siis nii. Sest ma ei saa otseselt öelda, et ma abielu jooksul ennast käest oleks lasknud või poleks enda eest hoolitsenud, aga tõesti, pärast lahutust tekkis mul rohkem võimalusi ennast poputada.
Ma tean, et klassikaline arvamus siin on see, et loomulikult hakkab naine ennast rohkem kaunistama, sest tal on ju kohe vaja uus mees hoovi lohistada ja kui ta näeb rääbakas välja, siis kesse teda võtab. Kindlasti on ka naisi, kes nii arutlevad.
Minu puhul. Mul lihtsalt tekkis vaba aega, mida ma sain sisustada uute hobidega, milleks muuhulgas oli ka jõusaal. Mis puutub riietesse ja oma välimusse panustamisse, siis minu abikaasa ei sallinud seda, kui ma ennast jumestasin või ilusaid riideid kandsin. Ta oli väga armukade ja arvas, et ma hoolitsen enda eest, sest tahan vastassoo tähelepanu saada. Ta kontrollis seda, mida ma kandsin ja kuidas välja nägin. Ja tagantjärele vaadates oli see stiil lihtsalt kohutavalt jube. Ma ei tea nüüd, kas tal ongi halb maitse, või tegi ta seda teadlikult, et tema naisi keegi teine ei vaataks, sest ka abikaasa number kaks nägi tal luitunud ja ilmetu välja. Ehk et kui mul oli lõpuks vabadus ise otsustada, mida ma kanda tahan, mu välimus paranes. (Minu enda meelest muidugi.)
Seda, et ma olen high maintenance, on mulle ette heidetud küll. Umbes, et kui mind vaadatakse, siis hakkavad dollarimärgid silmi pimestama ja et mehed ei julge ligineda, sest kardavad, et nemad peavad kogu selle ilu kinni plekkima. Samal ajal mehed, kellega mul on lühikesed suhted olnud, imestavad kõik ühest suust, et kuidas sul nii tagasihoidlikud soovid on.
See, et naisel on mehe osas tagasihoidlikud soovid, on vist halb asi. Seda ma olen nüüd internetist teada saanud. Umbes, et naised peaksid kõik printsessikohtlemist eeldama, ja see, et mees toob lilli ja viib kohtingule ning saadab ilusaid sõnumeid on kõik minimaalne pingutus. Ja loomulikult sellega ei peaks leppima, ammugi seda millekski eriliseks pidama. Ja nagu, okei. Aga mida siis peaks ootama mehelt, et see oleks pingutust väärt? Sest minu jaoks on lillede toomine ja ilusad sõnumid küll juba täitsa piisav. Ma ei oskagi rohkem oodata. Millegi enama saamine tekitab minus hoopis ebamugavust.
Sest, jah, ma olen nõus sellega, et mul on kõrged nõudmised. Mul on teatud elustandard ja ma ei ole valmis sellest loobuma. Mu oma lapsed ütlevad, et ma olen Karen, ja olgu siis nii. Probleem on selles, et kogu seda high maintenance'i, mida ma vajan, pakun ma endale ise. Ma ei oota seda mehelt. Mehelt ma ootangi ilusaid sõnumeid, kommikarpi ja seljamassaaži.
Poputamisest oli meil tüdrukutegrupis ka juttu. Et vahel nii tahaks, et keegi natuke poputaks. Mitte, et seda vaja on. Aga armas oleks. Sest suhte alguses ju mehed ikka hellitavad ja poputavad. Ma tean, sest minu suhted ongi selles magusas ajas, kus kõik on veel lill ja mind kingituste ja tähelepanuga üle valatakse. Aga kui ma veel abielus olin, siis ei poputanud mind keegi. Ainult mõnikord toodi kohukest poest, kui mind välja oldi vihastatud. Mina ise poputasin küll. Ikka vaatad, et teisel oleks lemmikõlu ja viski kodus, lemmik toit laual, et tal oleks mõnus ja hea olla. Miks mehed ei märka seda ja miks nad vastu ei poputa? Jah, loomulikult ma võiks ju öelda, et too mulle lilli ja too mulle komme. Aga nagu, see pole ju see. Ma tahan, et sa mõtled minu peale, nii nagu mina mõtlen sinu peale. Et sa mind märkad ja hindad, nii nagu mina sind märkan ja hindan. Miks sa mind ainult siis poputad, kui sul minult midagi vaja on, või kui sa oled mingi sitaga hakkama saanud?
Lõpuks me otsustasime, et sellepärast naisel peabki olema mees, armuke ja silmarõõm, siis keegi ikka vahel poputab.
Poliitkorrektsuse nimel - mul on üliheameel teie üle, kes tahate öelda "minu mees küll poputab mind" ja tore, kui on neid, kes tahavad kommenteerida "issand, ma küll ei taha, et keegi mind poputaks, öak!, mulle palun ainult piitsa ja sõimu", see postitus ei ole ilmselgelt teist. See on minust ja sellest, et kuigi ma ennast ise poputan ja mulle meeldib oma meest poputada, siis tahan ma ikkagi, et mind ka vahel keegi natuke poputaks.
Kommentaarid
Postita kommentaar