Mitmes kohas on silma jäänud igipõline konflikt ja vastasseis lastetute ja lastega inimeste vahel. Osad ei taha, et mingid vääksud nende pidu rikuks, teised tunnevad ennast solvatuna, kui nende järeltulijaid pittu ei kutsuta. Mulle tundub, et see on selline vastasseis, mis lahendust ei leiagi.
Ilmselt on enamik seisukohal, et nii kaua, kui kellegi titt nende elu ei sega, siis olgu. Probleem tekib siis, kui vanem leiab, et tema inimõigust on rikutud ja isiklikku vabadust piiratud, sest lapsed on ju lapsed ja kuidas sa aru ei saa.
Mul, väikelaste emana, oli see aeg kohutavalt raske. Kuna minu enda eesmärk siin elus on peaasjalikult nähtamatu olla, siis oli seda aktiivsete ja lärmakate laste hooldajana maru keerukas ellu rakendada. Oli lihtsam koju jääda, sest seal sai aknad kinni panna ja välja kisendamist ei kostnud. Jama oli selles, et ma olin ju siis usklik ja tuli kolm korda nädalas usulistel koosolekutel käia ning need kestsid keskmiselt kaks tundi, mille jooksul pidi lapsi vaikse ja rahulikuna ühel kohal pidama. Halb lapsevanem lasi oma last koguduse kojas ringi käia. Kehv lapsevanem lubas oma lapsel joonistada. Ma olin kehv vanem, mitte halb. Sõbrannade lugusid kuuldes oli meil suhtumine võrdlemisi mõistlik. Tean, et mõnedes kogudustes pidid lapsed olema teises ruumis, sest osasid koguduseliikmeid ikka väga häiris, et lapsed nihelesid ja laste hääli tegid. Ma hea meelega poleks nendel kogunemistel lastega käinud. Aga pidi.
Ma ei tea, kas mul laste olemasolu vastu otseselt midagi ongi. Aga mis mulle ei meeldi, on see, kui eeldatakse, et ma pean kellegi võõraid lapsi kantseldama. Jah, mul on 4 last. Aga ma pole see naine, kelle meelest kõik lapsed maailmas on sellised, et ma tingimata tahaks neid süles hoida või nendega tegeleda. Aga kui nad on seal niisama ja vanem oma lapse eest hoolitseb, siis mind ei sega üldse, et lapsed jooksevad, kilkavad, vahel natuke nutavad jne. Suht normaalne ju.
Kui ürituse korraldaja ütleb, et lapsed pole oodatud, siis ma saan sellest aru. Minu pidu, minu reeglid. Kui mind külla kutsuti ja paluti lapsed koju jätta, siis ma võtsin seda isiklikult. On päris hea võimalus, et ma oleks nad nagunii koju jätnud, aga kui seda eraldi paluti, siis kadus mul soov üldse minna. Sest selle palvega, et jäta lapsed koju, öeldi mulle sisuliselt, et su lapsed on kasvatamatud jõmpsikad, kes segavad. Ja noh, seda, et lapsed on kodu peegel, seda teame ju kõik. Ehk, et põhimõtteliselt öeldi mulle, et me kutsume sind viisakusest, kuigi sa oled piiripealselt talutav, aga kui sind on natuke rohkem, siis me sind enam ei talu. Ja noh, kui mind ei taluta, siis mille hea pärast ma üldse lähen. Parem olen kodus, kus keegi mulle meelde ei tuleta, kui talumatu ma olen. Külas meeldis neile inimestele vaatamata mu laste kohalolust käia küll, siis neid mu kasvatamatud jõmpsikad millegipärast ei häirinud.
Ma olen ikka veel dieedil. Juba pool kilo on maha läinud.
Kommentaarid
Postita kommentaar