Kell on öö. Täpsemalt on kell 00:20, kui ma arvuti avasin, et kirjutada. Oma puhkuse viimasel päeval. Või siis ööl. Neljapäeval olen kontoris tagasi. Just harjusin puhkusega ära. Aga praegu olen ma siin ja kirjutan.
Vaatasin paar päeva tagasi, et mul on telefoni mälumahust kolmandik juba kasutatud. Tuletan lugejale meelde, et ma ostsin tutika telefoni jaanuari lõpus. Meil on juuni. Pool sellest kolmandikust on pildid ja videod. Kokku 1700+. Jah, mul on probleem. Sada aastat tagasi oli inimesel elu jooksul heal juhul 3 pilti - leeri, pulma ja matuse. Kui kuulus olid, siis oli 13. Nüüd lähed korra vetsu ja tuled sealt 313ne identse pildiga tagasi.
Võtsin siis kätte ja hakkasin kustutama. Kustutasin circa 500 pilti ja videot ära. Alles jäi "ainult" 1200. Mida on ikkagi umbes 1000 liiga palju, ma arvan.
Aga see kustutamise protsess oli üsna julgustav. Ma siin ju alles kurtsin, et mul pekk ja tselluliit ja sada häda. Pilte vaadates nägin oma keha muutumist läbi viimase poole aasta. Ja kui ma pool aastat tagasi olin alles täitsa kena ja sale, siis järelikult ei ole kõik veel minu jaoks kadunud, lihtsalt vaja kiirelt üks südamevalu sebida ja kohe on kõik mu pekiprobleemid lahendatud. Meenutasin ka, et mida ma tegin teisiti tol ajal ja püüan neid nüüd rohkem trennis teha. Kardiot, planku. Neid ma pole tõesti juba sada aastat teinud, ainult taguotsa treeninud.
Aga selles mõttes on pildid nii toredad, et need toovad maa peale tagasi. Peas kujutad ennast ikkagi hoopis teistsugusena ette, aga pildil vaatab reaalsus vastu. Või noh, suhteline reaalsus. Ma ju koledaid pilte reeglina alles ei hoia.
Üks asi, mida ma ka pilte vaadates märkasin, on see, et kuigi ma arvasin, et veini joomine teeb mind näost vanemaks, siis tundub, et ma eksisin. Peaks siia tegema fotokollaaži võrdluseks, kuidas ma nägin välja perioodil, kui ma üldse ei joonud, versus sellega, kui ma paar korda nädalas õhtusöögi kõrvale punast veini olen võtnud. Justnimelt punast, sest valge vein tundub siiski näole kehvem variant olema. Kõige hullem on siiski magamatus ja kurbus. Selline huvitav tähelepanek.
Piltidest ja videotest on meie majas viimasel ajal päris palju juttu olnud. Alles eile vanem poeg õiendas, et miks ma pean kõike filmima. Esiteks pean, sest ma tahan. Teiseks, miks ma ei või? Kellele see liiga teeb? Ma ei postita ju teisi. Ainult ennast ja oma tegemisi. Ja kui nii võtta, siis mul läheb filmimisele aega, sama aeg korda kolm läheb mul klippide kokku monteerimisele ja viimistlemisele. Ja ma saan keskmiselt 300 vaatamist. Ilmselgelt ma teen seda sellepärast, et selle tegemine pakub mulle rõõmu, mitte millegi muu tõttu. Sama käib ju ka blogipostituste kohta. Ma kirjutan, vahel ma teen ekstra pingutuse ja lisan pildid, mida ainult 10% teist näeb, ainult selleks, et umbes 300 inimest loeks. Võiks ju ka mõelda, et mõttetu. Aga ma arvan, et asju ei saagi alati selle järgi mõõta, kui palju need nö sisse toovad, kui kasumlikud need on. Kui see hoiab mu veene lõikumast ja teeb vähemalt korraks õnnelikuks, siis on juba päris hea. (Also, ma tean, et see kõlab natuke nagu ma püüaks ise ennast veenda, aga isegi kui nii, siis minu blogi, teen mis tahan.)
Piltide vaatamine ja filmide filmimine muudab minu jaoks natuke lihtsamaks ka selle, et ma oleksin oma elu peategelane. Sellest on varem juttu olnud, et ma tihti tunnen, et ma vaatan oma elu kõrvalt nagu kinosaalis ja et kõik teised on peategelased ning mina kõrvalosatäitja. Aga nii on vähemalt korraks tunne, et mina olen diiva.
Ja see on huvitav. Leida tasakaal. Ühest küljest tahaks olla staar, aga teisest küljest ei taha ju teisi varju jätta ja üle laipade astuda. Armastada ennast, aga mitte teiste heaolu arvelt. Olla õnnelik, ilma teisi õnnetuks muutmata. Alati ei õnnestu. Ei õnnestu ennast armastada ja olla õnnelik, ei õnnestu alati ka see, et teised halva maiguga suus minema ei kõnniks. Midagi peab ohverdama. Mis see ütlus oligi, et "kord Vestmann all ja Piibeleht peal...". Nii on paraku elus.
Sellepärast mulle tundubki see, et ma pilte teen, selline vaikne ja teistele mitte liiga tegev hobi. Osadele see ikkagi liiga teeb. Sellepärast ma sellest nii tihti kirjutan. Teeb liiga selles mõttes, et see näib neid häirivat. Ja ma kohtavalt tahaks, et see poleks nii. Ma tahaks, et need inimesed lihtsalt ei jälgiks mu tegemisi seal, kus see neid riivab. Ma tahaks, et inimesed täidaks oma elu ainult sellega, mis neile rõõmu toob, mitte kurvastust ja vastikust.
Mul on Instagramis umbes 370 jälgijat. Minu kõige populaarsem postitus on saanud 60 meeldimist. Tavaliselt saan ma 20-30 meeldimist ühele postitusele. Arvuta kuidas tahad, aga mina ütleks, et minu jälgijatest 300le ma tegelikult ei meeldi, või vähemalt ei meeldi neile mu tegemised, mu arvamus, mu mõtted, mu väljendusviis. Kuigi ma naiivselt varem arvasin, et blogis on mul kõik ainult sõbrad, inimesed, keda ma inspireerin, keda rõõmustan, kes mulle kaasa elavad ja pöialt hoiavad, siis sellele sinisilmsele unistusele sai aasta tagasi ka lõpuks kriips peale tõmmatud.
Ma lihtsalt ei meeldi inimestele. Loomulikult ma võiks selle pärast kurvastada. Aga see pole mingi uudis. Ma ei meeldinud ju isegi oma vanematele, miks ma siis võõrastele peaksin muljet avaldama? Aga kui ma saan elus teha vähemalt natuke seda, mis mulle meeldib, siis on juba päris hea, ma arvan.
Postituse lõpetasin kell 01:31
Kommentaarid
Postita kommentaar