Mul oli juba tükk aega see tunne, et ma pean minema. See tunne näris ja näris mind sees. Võitlesin selle vastu, püüdsin olla tugev. Käisin mere ääres jalutamas, jõin veini, tegin trenni, kõik lootuses, et ma olen tugevam ja see tunne läheb üle. Aga ei, lõpuks sai see mind ikkagi kätte, ma murdusin ja tegin lihtsalt ära.
Palun öelge mulle, et teil on ka see tunne. See tunne, et sa lihtsalt PEAD minema raha raiskama. Just nimelt raiskama. Teades juba ette, et see on teraapiline kogemus ja sel puudub absoluutselt muu vajadus. On vaja minna poodi või e-poodi ja osta sealt kaupa, milleta saaks vabalt elada. Ma ei tea kuidas teil, aga mind kipub see tunne tabama siis, kui mul raha on niigi juba vähevõitu ja ma peaks eriliselt hoolikas ning mõistlik olema.
Aga jah, olgugi, et ma seekord selle vastu võitlesin ja päris pikalt vastu suutsin panna, käies koos poegadega neile asju ostmas, siis teisipäeval haarasin lõpuks poja kaenlasse ja teatasin, et nüüd läheme raha raiskama. Juustu oli ka vaja.
Ma ei tea kuidas see juhtus, aga juustust on saanud mingi teema meie peres. Mäletan veel selgesti aega, kus hallitus juustu pidin toidu sisse peitma, et see pahaks ei läheks ja kus isegi viilutatud juustu viimased viilud jõudsid külmkapis servast kõvaks minema, ning Parmesan tekkis juurde mingi imelik lõhn. Nüüd mult tellitakse Fetat, Mozzarellat, erinevaid hallitusjuuste ja Parmesaniga käiakse ka loominguliselt ümber. Mis on tore, ärge saage valesti aru, minu meelest näitab see arengut ja head maitset, aga ma lihtsalt ei saa aru, et kus ma olin, kui see kõik ühtäkki muutus meie majas. Trennis ilmselt, kus mujal.
Eile öösel, siis kui ma viimast postitust kirjutasin, vitsutasin kirjutamise kõrvale 150 grammi juustu. Mõnus värske Brie ja Gambazola. Vähemalt saia ei söönud. Aga ikkagi. Arvestades, et ma ise siin oma pekkide üle pisaraid puistan, siis võiks ju mitte ajada endale näost sisse puhast rasva. Juustu peale ma kulutasin (ei raisanud) umbes kakskümmend eurot. Sellest ei jätku terveks nädalaks.
Teises poes kulutasin 33 eurot. Ostsin endale kahed lühikesed püksid, ühed hästi-hästi lühikesed, sellised, kus istumislihase alumine kumerus endast kujutluse jaoks ruumi ei jäta (kodupüksid), ja teised sellised, millega kannatab ka kontorisse minna. Need lühikesed on nii ilusad! Ma käisin nendega kohe kodust väljas ka. Natuke hirmus oli, teades sellest ühest lihasest ja tema vajadusest igal pool esineda. Siis ma ostsin veel ühe maika, sest mul polegi selliseid, avastasin. Veel sain bikiinide ülemise poole. Värv on mega ilus, selline tumedam türkiis. Eriti hästi ta mulle ei sobi, sest mul pole kahekümneaastase noore tüdruku prinke mangosid, aga see polnudki ju raha raiskamise juures oluline argument. Veel ostsin kaks vaasi, ühe küünla ja popurriid. Ma arvan, et päris hea teraapia.
Palun öelge mulle, et ma pole ainus, kes ennast vahel nii "tervendab"? Et vahel on tarvis mõttetuid kulutusi, sest see hetkeline õnn uue läikiva asja üle ongi kõik, mida vaja, et hingel natukenegi kergem hakkaks. Mitte, et hingel tingimata mega raske peaks üldse olema. Aga saate ju aru küll.
Kommentaarid
Postita kommentaar