Kuidas ma ükskord tööle tagasi tulin

Ärkasin hommikul selle peale, et Silmarõõm saatis oma kõhulihastest pildi. Ilusa päeva algus.

Täna siis kontoris. Päris chill on. Sõna otseses mõttes, kondikas uugab korralikult. Tööd on ka natuke, aga parajas koguses, olin mentaalselt hullemaks kaoseks valmis. Kuigi see mind ei rõõmusta, et pinginaaber siin kaks nädalat ei viitsinud ühtegi dokumenti ega faili serverisse salvestada ja ma nüüd pean seda tegema. Miks ma pean kellegi teise tööd tegema? Kui raske on serverisse asju tõsta? Päriselt? Üks liigutus. Vabandust, ma korra kaotasin oma chill'i. Aga kas teil on ka nii, et enne puhkust teete asju ette ja pärast teete tagant järele, sest te olete asendamatu?

Töömehed olid kõik näljas ja janus. Pinginaaber vaatas ise mulle niiskete silmadega otsa ja osutas tühjale küpsisekausile. Nagu, poed kinni või? See on just täpselt see õpitud abitus, millest ma alles kirjutasin. Tüütu kohustus, mida ei taheta teha. Mitte sellepärast, et ei osata, aga "sul tuleb see ju niipalju paremini välja kui minul". Just, mul on ostlemises must vöö.

Töö juures läks mul enesehaletsus ka kiirelt üle. Esimese tunni jooksul käisin ringi ja kliendid kõik lehvitavad ja tervitavad mind. Täiega boss bitch tunne oli.

Puhkus oli tegelikult täiega mõnus. Eriti see viimane paar päeva. Siis ma harjusin juba ära puhkusega ja ärkasin nagu normaalne inimene kell 11, mitte pool seitse, nagu psühhopaat. Jalutamas käisin pojaga, ja üksi. Ainult, et see üksi jalutamine ei tulnud mul hästi välja, sest ma koperdasin kellegi Andrewnimelise šotlase otsa, kes minuga koos jalutama tuli. See õhtu ei lõppenud hästi. Ma olen üsna veendunud, et ma tantsisin tänaval. Üksi. Ilmselt ma kujutasin endale ette, et ma elan muusikalis, teate, nagu nad seal ka lambist hakkavad tänavatel laulma ja tantsima. Ma ei laulnud.

Kassiga oli meil viimasel päeval hullult äge hetk. (Jah, ma kirjutan oma kassist, sest mul pole enam väikseid lapsi, kellest kirjutada.) Ma istusin elutoas ja tiktokkisin, kui kass aknal lille näris. Ma siis riidlen temaga, et kuule, äkki pole vaja, lähme parem koos õue ja saad seal muru närida. Võtsin ta sülle ja läksime hoovi. Saate aru, ta isegi ei küünistanud mind. Õues panin ta murule ja te ei usu kui ma ütlen, aga ta hakkaski muru närima. Päris pikalt olime koos hoovis, mingi kümme minutit. Kass käis rahulikult ringi, nurrus ja hõõrus ennast minu vastu. Kutsusin siis, et kas läheme koju ja tuli ilusti kaasa. Kõik see oli meil ilma rihmata ja päise päeva ajal. Ma olin tema üle nii uhke! Aga mul pole ühtegi pilti ega videot sellest, sest ma jätsin telefoni tuppa ja ma ei uskunud ju ise ka, et see kõik nii sujuvalt läheb meil. Nii et teil jääb üle vaid uskuda mu sõnu ja loota, et tulevikus on mul telefon jalutuskäigul kaasas.

Poes käsin pojaga, külmkappi täitmas. Panime asju lindile, kui kassapidaja mu poole naeratades pöördub, et ma võin lähemale ka tulla, ta ei hammusta. Arvestades, et see on sama kassapidaja, kes mulle tavaliselt teregi ei ütle, siis polnud ma tema lubaduses üldse veendunud. Seda ma talle ütlesin ka. Aga ta oli kuidagi väga heas tujus, vaatas silma ja vestles ja värki. Natuke kõhe oli isegi.

Kuni ma puhkusel olin, siis Krahv von Kolmas sai 18. Ta joob nüüd õlut ja kokteile koos minuga. Ja ma ei tea miks, aga mul on kuidagi jube keeruline seda hoomata. Minu peas on ta ikka mingi 16 alles. Ma ei julgenud talle pikalt isegi energiajooki pakkuda, kuigi poes saab ta seda ju ise juba osta. Vanemate poegadega sellist asja ei olnud. Samas, nende käitumine oli küpsem ka, ehk seetõttu. Ja naljakas mõelda, et mul on nüüd ainult üks alaealine laps alles. Ei, see on lahe. Sellesama Andrewga rääkisime, et poistega on siis raske, kui nad on väiksed, sest nad on aktiivsed ja energilised, aga teisemeeas rahunevad maha. Tüdrukutega kipub vastupidi olema, et väiksena on nunnud ja teismelisena hakkavad mässumeelseteks needistatud punkrokkariteks. Mina olin lapsena ka poiss, sest minuga oli enne teismeiga raske, kaheteistaastaselt olin ma juba maha rahunenud. Ei olnud mingit uste paugutamist ega salaja öösel välja hiilimist, ei mingit narkotsi ega tubakat, ainult natuke sai tüdrukutega Martini Vermuteid ja Manastõrskaja Izbad joodud (judiseb paljast meenutusest).

Muidu, narkotsist rääkides (sujuv teemavahetus, as always), mina kasvasin üles nii, et mulle õpetati kodus, et kui keegi tuleb sulle narkotsi pakkuma, siis ära võta vastu. Mitte üks kord elus pole mulle keegi narkotsi pakkunud. Isegi suitsu vist mitte. Neljandas klassis poisid tegid ise mingit imelikku värki, sammalt veeretati ajalehe paberisse ja seda suitsetati. Seda pakuti, aga proovimata jäi. Aga narkot pole keegi mulle pakkunud. Ise ma pole seda ka osanud kelleltki küsida. Kuigi ma teadsin küll neid, kes regulaarselt tarvitasid. Veel oli jutt, et narkotsi sokutatakse kuidagi salaja, et sa ei saa arugi, et sulle anti ja pärast istud nõela otsas. Salaja pole mulle ka minu teada keegi midagi andnud (see what I did there?). Ma lihtsalt tahaks teada, et kus need massid on, kes muudkui peavad diilereid eemale peletama ja on ikkagi salaja sõltlased, ise seda teadmata. Kusjuures, kui ma praegu mõtlen, siis ma ei mäleta, et ma oleks oma poisse kunagi õpetanud, et ära võta vastu kui pakutakse. Pigem olid vestlused stiilis, et kas keegi on pakkunud ja kas sa proovisid. Ja ma püüdsin väga mitte šokeeruda sellest, kui nad ausalt tunnistasid, et on pakutud ja on proovitud.

Võib-olla peab siis olema mingit teatud tüüpi inimene, et keegi pakuks, ma mõtlen. Sest muid asju on mulle küll pakutud, mida ma pole tahtnud, aga ma arvan, et see tuleb sellest, et ma paistan khm, seiklushimuline ja vabameelne välja. Aga ju siis minus pole seda narkomaanivaibi.