Mul elab kodus rääkiv kass. Või noh, mitte päris rääkiv, per se, aga kohe seletan.
Ma ei tea, kui jutukad need kassid muidu on, aga meie oma armastab oma hääle kõla sama palju kui üks pikakoivaline blond tõsielustaarist podcasti pidaja. Hommikul hakkab kohe jutustama ja nii kogu ärkveloleku aja. Vahel on tal midagi vaja, noh, mõnest uksest sisse pääseda või kõrva tagant kratsimist, aga päris tihti ei taha ta muud kui lihtsalt seda, et ta ära kuulatakse. Pereliikmetel on päris keeruline, sest me pole sellise lobiseva kassiga harjunud ja esimene mulje on ikka see, et ju tal midagi häda, süüa vaja või muud olulist, aga ei, see lihtsalt tuleb juttu puhuma. Eriti siis, kui ta on pidanud terve pika päeva üksi kodus olema, siis on kohe eriliselt palju hinge pealt vaja maha saada.
Siis avastasin ma ühel hetkel, et kui ma talle ütlen: "Ütle "njäu"!" siis ta vastabki ja ütleb "njäu". Mis on väga naljakas millegipärast. (Ma olen ikka nii low maintenance, piisab kui kass ütleb käsupeale "njäu" ja mul juba meel lahutatud.)
Meie jutukas kass, kes mäletamist mööda eelmisel suvel ka omapäi jalutama kippus, õues rihma otsas käia ei armasta. Ta on mõned korrad küll väliskoridori lipsanud ja treppe mööda uudistanud, aga kui ma talle rakmed peale panen ja muruplatsile viin, siis ta kriiskab, nagu keegi üritaks teda elusast peale nülgida. Näib, et ta on ka päris hea mäluga, sest piisab sellest, kui ma kapist ta traksid võtan, kui ta kohe vehkat teeb ja ennast tugitooli sisse ära peidab. Täiesti teine tase on see, et ta saab sõnast "õue" ka aru. Piisab sellest, kui keegi talle otsa vaatab ja kasutab lauses sõna "õue", kui tema plehku paneb, ei pea isegi mingeid järsemaid liigutusi tegema või kehakeelega märku andma, et keegi kavatseb teda jalutama viia.
Nüüd ma istun siin ja mõtlen, et mida ma talle veel võiks õpetada.
Aga mida teie kassid räägivad?
Kommentaarid
Postita kommentaar