Kohe ütlen ära, et siin ei ole midagi lugeda. See postitus on puhtalt mulle endale ja minu tulevikuminale, kes endas kahtleb või end väärtusetuna tunneb. hakkan kõvasti ennast haletsema ja seejärel ennast kiitma, nii et olete hoiatatud ja et pärast ei oleks jälle kusagil foorumis mingit juttu, et hull eneseimetleja ja muudkui lahendab samu probleeme aasta aasta järel. Ma teen mida ma tahan oma blogis.
Saatis mulle laupäeva hommikul sõnumi vana.... eem, ma ei teagi mis ta mulle on. Sõber nagu pole, eks on ka tema kohta palju öeldud, tuttav pole nagu ka õige sõna. Aga ütleme, et keegi, keda ma kunagi teadsin ja armastasin. Kuigi, ma ei ole viimasel ajal üldse kindel, kas ma kunagi kedagi armastanud olen, sest kui TikToki uskuda, siis kõik kiindumused, mis mul on olnud meeste vastu, on vaid trauma reaktsioon, poolehoid minevikukogemuste vastu. Iga mees, kes mul on olnud, on mulle moel või teisel meenutanud lapsepõlve kiindumussuhteid ja mina olen endale ette kujutanud, et hull armastus oli. Sest kuidas muidu seletada seda, et kõik mu mehed pidevalt mu juurde tagasi tulevad, aga mind ei tõmba kellegi juurde tagasi? Järelikult pole veel seda hingesugulust ja eluarmastust kogenud.
Enivei, Nipernaadi saatis sõnumi. Tal on selline topakas komme, et ta ei saa normaalse inimese kombel kirjutada ja küsida, et kuidas mul läheb, tal on vaja leiutada põhjuseid, et minuga ühendust võtta. Näiteks on ta küsinud mult soovitusi trenni jaoks, seda kuidas valmistada ahjupraadi. Laupäeval küsis, et milline on blogi pidamiseks parim platvorm. No mis ma oskan öelda, ju tal on siis endale vaja kuidagi põhjendada seda igatsust, mida ta tunneb. Alles tema kaheksas sõnum uuris, et kuidas mul siis ka läheb.
Kuidas mul läheb? Kuidas mul päriselt läheb?
Päriselt on segased lood. Ikkagi see keskiga tuli raskelt. Ma ei osanud oodata, et ma vananemist nii väga kardan. Tühjustunne on. Segadus. Selline tunne, et ma tean oma vanust ja seda mida ma kunagi arvasin, et ma selles vanuses teen ja milline olen, aga kuna ma seespidiselt ei tunne, et ma oleks veel valmis olema see, millisena ma ennast omavanuses ette kujutasin, siis ma keeldun vastavalt käituma ja olema, ja see tekitab sisemist konflikti. Kunagi, kahekümnendates, vaatasin Anu Saagimit ja mõtlesin, et issand kui piinlik, ise juba 40 ja üldse ei oska käituda, muudkui kekutab ja koorib ennast paljaks. Noh, mida mul nüüd siis enda kaitseks öelda on? Mitte midagi!
Ja siis on veel see osa, et ma olen ju nii vana, aga mul pole mitte midagi ette näidata. Ma pole midagi saavutanud. Mul pole midagi. Ma pole keegi. Ikka veel ei ole mul ülikooli haridust, ikka veel ei ole ma oma laenusid tagasi maksnud, ikka veel ei ole ma oma raamatut välja andnud, ikka veel ei ole ma armastust leidnud. Mõttetu inimeseloom! Fui! Vastik vaadata! Öäk!
Nädala sees käisin juuksuris. Ja seal ma ka puistasin oma hinge. Kirjeldasin samu asju, et ma tunnen, et mu elu on nii tühine ja mõttetu ja ma olen siin planeedil ainult maavarasid ja hapniku raisanud. Ja juuksur tuletas mulle meelde, et kuule, vaata ennast. Sa oled endale kodu ostnud ja renoveerinud, sa oled oma lapsed üles kasvatanud, sa käid ja teed ja oled, ilma igasuguse toe ja kaaslaseta, sul pole meest ega vanemaid, kes sind lohutaks, toetaks ja julgustaks, kõik üksi. See on kinda suur asi. Ehk et siis perspektiiv.
Ja kui ma mõtlen, siis kümme aastat tagasi ei oleks ma osanud paljudest tänasel päeval minu jaoks normaalsetest ja loomulikest asjadest isegi unistada. Kümme aastat tagasi elasin ma üürikorteris, ma töötasin kassapidajana ja mu palk oli vaid pisut üle miinimumi. Ma ei osanud siis isegi unistada sellest, et ühel päeval elan ma oma kodus, et mul on oma auto, et mu lapsed on nii suured ja tublid, et ma olen käinud New Yorgis, et mul on nii heas vormis keha, et ma olen emotsionaalselt nii stabiilne, et ma olen kuulus blogija, keda isegi Perekooli käod taga igatsevad, kui ma korra areenilt kaon; et ma teen kontoris tööd, mille eest mulle makstakse üle keskmist palka, et mul TikTokis fännklubi, jne, jne, jne. Selles mõttes, et ma saan aru, et see pole tegelikult midagi erilist, aga see on eriline minu jaoks. Ja kui ma nii mõtlen, siis kui ma vaatan aastal 2033 oma elule tagasi, siis kes teab, mida ma olen selleks ajaks korda saatnud, mida ma täna endale isegi ette ei julge kujutada.
Ma olen sellest nii palju kirjutanud ja veel rohkem mõelnud, kuidas mu elus on asjad kuidagi iseenesest laabunud. Et mul on elus vedanud kohutavalt. Eks ma muidugi olen ise ka midagi teinud, aga mulle tundub, et paljud asjad on juhtunud, sest ma olin õigel ajal õiges kohas. Varem ma loomulikult arvasin, et see kõik on Kõigekõrgema õnnistus, et ma nii tubli kristlane olin. Nüüd ma ei teagi mida arvata. Universum on minu poolt. Head asjad võtavad aega. Seda olen ma pidanud õppima. Ikka veel õpin. Vahel ma masendun, sest mulle tundub, et ma olen tupikus ja miski ei liigu kuhugi ja ma tahaks hirmsasti käised üles käärida ja asju lahendama hakata. Sellepärast ma seda postitust siin enda tulevikuminale kirjutangi, et kui ma jälle nii tundma hakkan, siis tuleb meeles pidada, et just relax and enjoy the ride. Kõik mis kuulub sulle, tuleb sinu juurde. Ja kui sa pead midagi taga ajama, siis järelikult see miski põgeneb su eest - raha, armastus, kuulsus; ja kui põgeneb, siis tähendab see ei taha sinuga olla. Aga kui sa peatud ja vaikselt paigal püsid, siis tulevad head asjad ise sinu juurde ning kuna sa ei rahmelda ja tõmble, siis sa märkad neid väikseid vaikseid õnnistusi.
Kommentaarid
Postita kommentaar