Mõned aastad tagasi kirjutasin ma blogis sellest, kuidas ma võin vahel käituda nagu mölakas ja sellest karistuseta pääseda, kuna ma olen väike ja armas. Hiljutised juhtumised on mulle tõestanud, et see tripp on nüüd läbi. Tuleb hakata inimestega jälle meeldiv ja tore olema. Just siis kui mul lõbus hakkas.
Sain kirja maaklerilt. Sellelt ühelt maaklerilt, kellest olen siin blogis paar korda sõna ka juba võtnud. See, kes lohistab mitu klienti korraga kohale ja ei oska siis ruumide ega lepingu kohta ööd ega mütsi rääkida, kuid vahendustasu arveid väljastab ülihelikiirusel. See mees ei meeldi mulle. Ma hea meelega üldse lõpetaks temaga koostöö, aga see pole minu otsustada.
Igatahes, kirjas oli toodud ühe hiljutise kliendi põhjendus, miks ta ei soovi ruume üürida. Tsiteerin: "Esmakohtumine ruumide omanikuga - ega ma ei tea kes ta tegelikkuses on see naisterahvas kes uksi avas, oli nii ebameeldiv et me ei näinud hea koostöö võimalust. Kõik algab alati suhtumisest, nii pikk kogemus on mul nüüd küll."
Ragistasin tükk aega ajus, et pilti kokku panna, sest tavaliselt ma nagu mäletan, kui ma olen ebameeldiv olnud. Aga selle kliendiga? No tõesti ei meenu. Kuupäeva järgi vaadates selgus, et nad käisid tube vaatamas samal päeval, kui mul hommikul avarii oli. Mitte, et ma püüan end õigustada, aga on võimalik, et ma olin sellest häiritud ja polnud kõige soojem. Rääkimata sellest, et uue töötajaga olid pidevalt mingid kokkupõrked ja ehk ka see peegeldus mu olekus. Aga reaalselt ma ei mäleta üldse midagi erilist sellest kohtumisest. Nad tulid kohale, ma juhatasin nad pinnale, nad küsisid ruumiplaani, ma küsisin, et kas maakler ei saatnud, maakler väitis, et tal ei ole, lubasin saata. Muud ma ei mäleta sellest vahejuhtumist. Võimalik, et ei mäleta, kuna nad ei jätnud juba siis tõsiselt võetavate üürnike muljet. Minu meelest ei küsinud nad midagi kommunaalkulude kohta, ruumi ventilatsiooni, kütte jne, mis tavaliselt sarnaste klientide puhul on kivisse raiutud. Aga ju ma siis ikkagi midagi tegin või kuidagi olin, sest minu meelest kellegi kohta öelda, et ta oli "ebameeldiv", on üsna karm hinnang.
Suurest huvist lugesin ka ülejäänud meilivahetuse, mille maakler mulle edastas. Kõige esimeses meilis, milles ta kliendile saatis ruumiplaani, kirjutas maakler, et vabandab kohtumisele eelnenud minutite pärast. Ja mind nüüd muidugi huvitab, et mis neil siis seal juhtus, et oli vaja vabandada. Minuga see seotud vast polnud, kuna mind ootasid nad koos, kuni ma võtmega tulin. Kas on olemas võimalus, et midagi muud ebameeldivat juhtus enne minu tulekut ja kui ma tulin ning ülevoolavalt ei särisenud, siis jäigi kogu kohtumisest ebameeldiv mulje? Ma ei saa kunagi teada. Aga ma pean edasi elama teadmisega, et inimesed peavad mind ebameeldivaks põhjustel, millest ma ise teadlik pole.
Nagu ma sõbrannale ka ütlesin, siis asi pole selles, et ma olin ebameeldiv, asi on selles, et kui ma olen ebameeldiv, siis reeglina ma tean täpselt kuidas ma ebameeldiv olin.
Näiteks käisime pojaga poes. Lidl'is. Kuna poeg oli mulle natuke raha võlgu, siis leppisime kokku, et ta maksab meie mõlema ostude eest. Ladusime siis kenasti oma asjad lindile ja kassapidaja küsib, et kas mul Lidli kaart on. Ütlen, et on. Siis ta palub mul see registreerida. Aga mina ei kiirusta sellega, sest mul on see kiiks, et ma tahan lõpus näha, kuidas mu summa väheneb, kui ma olen registreerinud kaardi ja allahindlused rakenduvad. Kassapidaja palus mul kaks korda veel kaart registreerida, kui ma olin ostude pakkimisega ametis. Terve see aeg, kui me pojaga asju pakkisime, kassapidaja pobises midagi enda ette. Kommenteeris seda, milliseid asju ma ostsin (sokke ja trussikuid, kallist vorsti ja mingeid imelikke seeni) ja kuidas poeg oste ei oska pakkida (seisab seal nagu tummahammas ja kukutab asjad hooletult kotti). Igal ühel omad kiiksud.
Siis teatab ta summa 96 eurot sentidega. Mina otsin siis lõpuks oma kaardi välja ja kassapidaja kuulutab, et nüüd on liiga hilja kliendikaarti kasutada. Nagu, mis mõttes? Et tema ju palus mul korduvalt kaart registreerida ja nüüd enam ei saa. Vaidlesin vastu, et saab küll, sest ma siiani olen alati saanud, see pole kordagi probleemiks olnud. Ja ka teistes kettides pole see teemaks. Oluline on kaarti kasutada enne ostude eest tasumist. Jah, ma saan aru, et kui ma olen juba maksnud ja siis kukun plõksima, et oota, mul ju kaart ka. Aga nii? What? Tema vastu, et näed, makse on juba ootel ja enam ei saa kaarti kasutada. Ma siis vastasin, et aga me ei maksa kaardiga. Nimelt, kogu see aeg kus ma olen oma pojaga poes käinud, arveldab tema ainult sularahas. Baarmanide värk vist, et tippi saab rohkem kui palka. Tädi ohkas - vaadake, mõni inimene kohe on tädi, tee mis tahad, east sõltumata,- ja kutsus makse tagasi. Sain mina oma kliendikaardi registreeritud ja summa vähenes 10euro võrra. No nii ilus vaadata!
Seejärel võtab poeg pangakaardi välja, et maksta. Siis müüja pahandas, et te ju ütlesite, et me ei maksa kaardiga. No ausalt, see oli kogemata. Väga piinlik, ma ei teinud seda kiusu pärast. Kuni poeg makset sooritas, sain mina loengu selle kohta, kui isekas ja hoolimatu poekülastaja ma olen, kuna minu pärast peavad inimesed pikas järjekorras ootama. Kogu lugu pakkus pojale kohutavalt nalja. Ütles et, jaa, ikkagi Karen oled.
Igatahes, selles olukorras ma saan sajaprotsendiliselt aru, miks müüja mind ebameeldivaks pidas.
Kommentaarid
Postita kommentaar