Sellest tuleb üks igavesti pikk postitus, sest juttu tuleb ühest minu suurest kirest, milleks on loomulikult söök. Mul on söögist ja toiduvalikutest nii palju rääkida. Nagu NII palju. Raamatu võiks kirjutada, sest see on lihtsalt tohutult köitev ja südamelähedane teema mulle. Nii et kui keegi ütleb, et tal üldse vahet pole, mida näost sisse ajada, peaasi, et keha saab kütet, siis need inimesed on minu meelest sotsiopaadid.
Aga alustame siis. Esiteks ma tahaks teha natuke reklaami. Teen täitsa omal algatusel ja mingit kompensatsiooni ma selle eest ei saa, sest ma olen vana ja igav suunamudilane, kelle arvamus massidele korda ei lähe. Aga, kuna ma pole kunagi olnud see inimene, kes teadmisi pantvangis hoiaks, siis ma lahkelt jagan oma paari leidu ja tehke teie selle infoga täpselt seda, mida heaks arvate.
Esimene leid on seenerisoto. Ühel hetkel ma avastasin, et ma ei telligi enam Itaalia restoranides pitsasid, vaid mu südame on võitnud seenerisoto. Kodus ma seda teinud ei ole, mingit retsepti kunagi lugesin ja see tundus jube keeruline, ning sellega mu ind lõppes. Isu selle järgi on mul ka umbes kaks korda aastas, seega pole olnud väga põhjust tõmmelda, on täitsa okei, kui ma restoranides seda söömas käin. Ainult, et üks kord oli mul silmipimestav seenerisoto isu ja ma koperdasin Selveris sügavkülmikus ühe pakendi otsa ning kuigi ma sellistesse poolfabrikaatidesse ei usu, siis mõtlesin, et proovin, kui kui halb see ikka olla saab? Selgus, et see polnud üldse halb, vastupidi. Ma too kuu midagi muud ei söönudki lõpuks, sest hakkasin iga päev ainult seda sööma. Natuke riivisin sinna parmesani peale, klaas Chenin Blanci kõrvale, viil ciabattat ja orgasmiline kogemus.
Teine leid on Saaremaa piimatööstuse juustukaste. Ma isegi ei tea, mis uitmõte mul oli seda korvi panna, aga mu elu pole enam sama. Paraku olin ma nii rumal, et serveerisin seda ka lastele ja nüüd on ka nende elu rikutud. Ilmselt seda saab ka mujal kasutada, aga meie kasutame seda pasta peal. Keedad linguine't, kurnad, valad peale juustukastet ja võis praetud seeni ning lisad krõbedaks praetud peekoni viilu, veidi tüümiani maitseks, soola ja värskelt jahvatatud musta pipart, klaas Pino Grigio't kõrvale, ja sa oleks nagu surnud ning gurmeetaevasse sattunud.
Kolmas leid on kartulimajonees. Olgu märgitud, et majonees pole minu rida. Ma ostan seda koju ainult siis kui nostalgilist kartulisalatit teen, muidu meie külmikus seda pole. Aga vot kartulimajonees on toode, milleta ma enam oma elu ette ei kujuta. Teine, mis on ka selline tugev lemmik on kurgimajonees. Kõige paremad on need muidugi friikartulitega süües, aga ma topin neid mujale ka. No näiteks või asemel leivale või kanafilee niisutamiseks.
Neljas leid on Rimi valmistoitude valikust Romano pähklisalat. See on kohutavalt kallis. 180grammi ja tavahind on 3€. Aga ta on nii hea! Ma ei tea kuidas nad seda teevad, aga mul silm ei pilgu ka, kui ma selle endale iga nädal vähemalt kolm korda nädalas korvi topin.
Kuna ma toitu armastan, siis pole üldse mingi ime, et ma oma kehakaaluga jälle siin natuke pahuksis olen. Nagu, palun, mõni mölakas mees võiks tulla ja mu südame murda, mul oleks kohe kolm kuud spontaanne kaalulangus garanteeritud. Kuna seda ette planeerida ei saa, siis tuleb võtta tarvitusele drastilised meetmed.
Olen vaikselt jõusaalis ringihiilinud ja erinevatelt nibudega ja nibudeta meestelt uurinud, et kas nad oma diileri kontakte mulle jagada ei raatsi, aga kõik nad kardavad, et mul hakkavad vuntsid kasvama, ja ei anta mulle kedagi, kes steroide müüks. Nali on muidugi nende kulul, sest vuntsid mul kasvavad niigi, ilma steroidideta, ja ma tean suurepäraselt, kuidas selle nuhtlusega võidelda. Mis on viinud mind selleni, et ma olen sunnitud kasutama legaalseid toidulisandeid, et lihast kasvatada ja rasva põletada. Ma tean, mul on ka piinlik.
Kuidas need mõjuvad ja kas üldse ma veel ei tea, ma alles ostsin eile. Aga, et te ei arvaks, et ma huupi siin igasugust kraami kokku ostan, siis olgu nimetatud. Kroomi ostsin, see peaks aitama isusid taltsutada. Ja L-carnitiini, mis peaks aitama rasva põletada. Kuidas mul läheb, sellest peate hiljem lugema. Aga seda ma julgen nüüd küll juba kinnitada, et kui kellelgi on unega jamasti, nagu mul pikalt oli, siis Gabat võiks proovida. Ma magan nagu surnu. Kohe tõsiselt, nii puhanud tunne on hommikuti.
Ja siis tuletas Idigoaalane meelde, et ma võiks ju ka endale toitumisäpi uuesti alla laadida ja proovida nagu koopainimene oma kehakaalul silma peal ning kätt pulsil hoida. MyFitnessPal'i olen ma korduvalt kasutanud ja sellest ka blogis möödaminnes paar head sõna kribanud. Mulle see äpp meeldib. Sinna saab triipkoodi järgi söögid lisada. Just töö juures lõunat süües hästi mugav. Eeldusel, et lõuna pole kodust kaasa võetud, vaid poest ostetud. Kenasti arvutab see äpp ka selle, kui palju mikrosid ja makrosid sa söönud oled ning annab jooksvalt nõu, kui näiteks rasvasid hakkab liiga palju olema või kipud soolaga liialdama. Ilmselt teised inimesed saavad muid märkusi, aga mul kipuvad need kaks domineerima. Veel meeldib mulle see rakendus, kuna seda on mugav siduda oma nutikellaga. Ehk et kulutatud kalorid oleks kenasti söödud kaloritega tasakaalus, piisab vaid ühest kiirest pilgust telefoni. Rakendus jätab meelde su lemmiktoidud ja kui sa hakkad sinna söögikorda lisama, siis pakub sulle kohe neid, mida oled eelnevalt kasutanud. Nagu ma maininud ka olen, siis minul on see toitumine tsüklitega, kuu aega on seenerisoto ja siis järgmine kuu on juustusai. Selles mõttes, et ärge laske end eksitada, ma võin trenni lõhkuda teha, aga ma olen ikkagi üdini mugav ja laisk inimeseloom, kes ei viitsi ühtegi ekstra pingutust teha selleks, et tervislikum olla.
Üks asi, millest ma olen vist miljon korda kirjutanud ja millest ma ei väsi rääkimast, aga mis ei taha kuidagi inimestele kohale jõuda, seega ma võtan selle järjekordselt teemaks. Nimelt ei tea mina, kust on inimesed endale pähe võtnud, et kui sa tahad kaalust alla saada, siis peaks kukkuma trenni tegema. Isiklikult mina pole veel ühegi treeneri käest kuulnud soovitust, et tee rohkem trenni, kui ma kaeban, et rasvaprotsent liiga kõrge ja kaal näitab keskmist. Viimane kui üks on öelnud, et vaata oma toitumine üle. Arvate, et ma uskusin neid? Ei! Mina olin see loll, kes arvas, et olen kavalam kui õppinud treenerid ja hakkasin rohkem trenni tegema. Sellepärast palun õppige minu vigadest ja vaadake oma toitumine üle, kui kaalunumber meelehärmi valmistab. Trenn on loomulikult igavesti äge asi ja seda tasub ka teha, aga mitte sellepärast, et kaalu langetada.
Kui te ikka veel ei usu, siis toon veelkord enda pealt näite. Ma teen viis kuni kuus korda nädalas trenni. Ma laekun klubisse enne viit ja lahkun pärast seitset. Mu kava näeb välja selline. Alustan 30minutilise kõnniga, siis ma liigun edasi raskute juurde. Lihasgrupid on mul jaotatud - jalad, selg ja rind, ja igal päeval ma keskendun ühele grupile. Iga kord teen ühele lihasgrupile neli kuni viis erinevat harjutust, igat harjutust neli setti ja korduste arv jääb 8-12 vahele. Trenni lõpetan 10minutilise kerelihaste spurdiga. Ma ei kirjuta seda uhkustamiseks. Ma kirjutan seda selleks, et te saaksite aru, kui vähe mõjutab trenn kehakaalu.
Lisaks on kehal mingi müstiline võlutsoon, mida ta eelistab ja millele kipub pidama jääma. Minu kehal on selleks tsooniks kaalunumber 56. Mina ise eelistan näha kaalul numbrit 54, sest siis olen ma just täpselt nii hapralt lihaseline, et ma tunnen ennast supermodellina, aga mu keha on ühtmoodi stressis nii 54 kui 58 kilo juures. 56-57 kilo on mu keha rõõmus nagu kevadine põrsas poris. Ela siis nii!
Mina ei tea, kas sellest postitusest kellelgi kasu on, aga siin ta on, puhtsüdamlik ülestunnistus ja natuke tasuta reklaami.
Kommentaarid
Postita kommentaar