Ma loodan, et teil on sama igav kui mul, sest ma suurest igavusest nüüd kirjutan igasugust jura blogis. Muuseas, sõbranna küsis, et miks mul kõik pealkirjad juba kuu aega algavad sõnadega "Kuidas ükskord...". Mul on neid pealkirju läbi aastate olnud, aga mitte süstemaatiliselt. Nüüd on see teema. Ausalt, ei olegi mingit põhjust. Kui ehk ainult see, et ma otsin kõikides oma sotsiaalmeedia kontodel ühist joont. Instagramis on mul ka alates veebruarist kõik fotod ühe vitsaga löödud ja äravahetamiseni sarnased. Mulle meeldib, see kuidagi lohutab mind. Ja samamoodi lohutab mind see "Kuidas ükskord..."
Tegelikult tahtsin ma kirjutada ühest naljakast fenomenist, mis mulle ühes ja teises kohas on ette visanud ja mis on mind natuke imestama pannud. Imestama selle üle, kui huvitavaid inimesi ilmas leidub.
Näiteks jälgin ma sporaadiliselt Perekoolis suunamudijate teemaarendust. Ja seal mingid käod täiesti sirge näoga räägivad, et X ei jälgi enam Y-it Instas ja sel kuupeval lõppesid Xi laigid Y-i postituste all. Või siis TikTokis mingid neiud vaatavad, et kes nende story'isid on vaadanud ja millal ja mitu korda. Ja selles mõttes, et okei, onju, mul on igav ja ma tegelen aja surnuks löömisega, aga jälgida seda, kes keda sotsiaalmeedias jälgib ja kes nende stoorisid vaatavad? Mul siis vist ikkagi pole piisavalt igav.
Kunagi ma muidugi vaatasin küll seda, et kui paljud inimesed mu insta stoorisid vaatavad. Aga ausalt, mind üldse ei huvita enam. Mis see teadmine mulle annab? Ma ise vaatan ka teiste stoorisid kuidas kunagi. Puhkuse ajal vaatasin jube korralikult mitu korda päevas, aga vahel ma ei pruugi nädalate kaupa vaadata. Ja oma asju ma ka postitan, sest mulle meeldib postitada ja jagada. Kui keegi sellele reageerib, siis on kena küll, aga jälitada, et kes vaatas ja siis analüüsida, et miks ta ei vaadanud? Ma ei tea... võibolla see on mingi noortevärk, millest ma aru ei saa. Blogis ma ju ka näiteks ei tea, kes mu postitusi luges, kui ta just ise kuidagimoodi märku sellest ei anna. Ja ausalt, mul on see, et kui ma olen midagi postitanud või blogisse kirjutanud, siis ma lasen sellest lahti, see elab oma elu. Päris sageli on nii, et keegi kommenteerib midagi ja siis ma lähen uuesti oma juttu lugema, sest ma ei mäleta, mida ma seal täpselt kokku kirjutasin. Eriti arvestades, et ma ju ette kirjutan ja kui see postitus nädal aega hiljem ilmub, siis on mul igasuguseid asju vahepeal juhtunud ja ma ei mäleta enam.
Selles mõttes, et mul on see oskus ikkagi olemas, et detektiivitööd teha, kui vaja. Noh, näiteks kuidas meeldiva inimese kohta infot koguda, kuigi sul on ainult tema eesnimi, töökoht või telefonumber, aga mingi suvaliste võõraste inimeste kohta. ? Või isegi tuttava inimese kohta. ? Ma ei tea, mida see info mulle annab? Selles mõttes, et kui ma kahtlustan, et mingi jama toimub, siis ilmselt mingi jama toimub ja selle jälgi ajada ei anna mulle hingerahu küll mingisugust.
Vot, selline tähtis postitus siis täna. Kolmeteistkümnendal juulil kahetuhandekahekümnekolmandal aastal.
Kommentaarid
Postita kommentaar