Avastasin pühapäeva õhtul, et ma pole nädal aega liha söönud. Selles mõttes, et eks singiviil siin ja kalaamps seal ikka oli, aga see pole minu jaoks liha söömine. See on juba täielik taimetoitlus minu silmis.
Söömine ja toit on minu jaoks alati erilise tähendusega olnud. Ma premeerin ennast toiduga. Toit peab olema hea ja seda peab olema piisavalt. Elus on piisavalt ka seda olnud, et toit on mu vaenlane. Mitte selles mõttes, et ta mulle liiga teeb, aga selles mõttes, et ma teda vältisin ja vihkasin. Siis olid ka kõige suuremad kehakaalu probleemid mul. Probleemid, mis vist peamiselt minu peas.
Olen sellest kirjutanud ja mõistan, et minu lähenemine kõigile ei sobi, aga mulle sobib intuitiivne toitumine. See tähendab, et sööd seda, mille järgi parasjagu isutab. Tavaliselt annab keha ise märku, kui mingist ainest on puudus ja sellest ka isud. Nagu ütlesin, siis ma saan suurepäraselt aru, et see ei ole igaühele. Mõne jaoks tähendaks see seda, et süüakse ainult krõpse ja šokolaadi. Aga mul on nii, et toitumine ja isud käivad tsüklitega. Vahel ma võin kuu aega järjest üht toitu süüa ja siis ei taha seda järgmised kolm aastat näha.
Olen proovinud ka seda varianti, et ignoreerin oma isusid, toitun tervislikult, mõistlikult, kava järgi. Noh, see on absoluutselt iga kord lõppenud ülesöömisega. Ütleme, et mul on šokolaadiisu. Mõtlen, et teate, ma teen mõistliku valiku ja söön ühe õuna. Söön siis selle õuna, aga isu on ikkagi alles. Okei, äkki siis söön ühe õuna veel, see peaks piisavalt kõhtu täitma. Ei, kõht on küll täis, aga isu pole kuhugi kadunud. No fain, mõtlen, ma söön siis jogurtit. Söön jogurtit, kõht punnis ees juba, aga isu šokolaadi järele on suurem kui iial varem. Otsustan siis, et ma kavaldan oma keha üle ja söön sooja toekat toitu. Ägisen diivanil, püksinööbid eest lennanud, aga ikkagi on vaja seda šokolaadi. Lähen siis lõpuks ja ostan šokolaadi, võtan paar ampsu ja korras. Oleks võinud lihtsalt need paar killukest šokolaadi võtta, kui isu tuli ja oleks ülejäänud 2000 kalorit ja söömata jäänud.
Veel olen märganud, et ma olen toiduvalikute osas väga mõjutatav. Puhkuse ajal lugesin järjest mitu Viveca Steni romaani, milles ta kirjutas isuäratavalt sellest, kuidas üks ja teine muudkui aga kaneelisaiu mugis. No ja arvake, kes sõid umbes viis tonni kaneelisaiu puhkuse ajal? Lapsed muudkui lippasid jälle poodi sügavkülmutatud saiakeste järgi ja kaebasid, et seitse eurot, jube palju. No jah, eks ma tean, et kui ma oleks viitsinud ise pärmitaignaga möllata, oleks sellest seitsmest eurost saanud kolm korda rohkem saiakesi, aga mul oli puhkus, viitsin ma jaa midagi küpsetada. Igatahes, nüüd ma lugesin prantsuse romaanikest, mis tähendas, et tegelastega koos pugisin mina juustuvõileibu ja kulistasin roosat veini.
No ja nii juhtuski, et avastasin nädala lõpus, et pole kanakintsu ega põrsa põske söönudki seitse päeva.
Mulle taimetoitlus ei sobi. Pole seda kunagi fännanud. Enda puhul. Kunagi mõtlesin küll, et ma võiks proovida, lihtsalt nalja pärast, et kuidas oleks ja äkki meeldiks, aga see on mõttetasandile jäänudki. (Nagu paljud teisedki minu grandioossed plaanid.) Seda, et taimetoitlus mulle kohe üldse ei sobi, kinnitas ka see viimane nädal. Nimelt mul jooksis torustik umbe. Nagu korralikult. Muidu on ta ikka mind truult teeninud ja igati usaldusväärne olnud, aga nüüd ei toimunud kolm päeva mingit liikumist. Ja see on minu puhul absoluutselt ebatavaline. Ning hirmuäratav.
Loomulikult ma jõin piisavalt vett. Ning kohvi. Sõin salatit ja puuvilju. Pähkleid ning seemneid. Aga süsteem ei funkanud. Lõpuks ma olin juba nii meeleheitel, et kasutasin süsteemi, mida mu ema minu peal lapsepõlves kasutas. Ilmselt oleks ka apteegist midagi leidnud, mis puhastab kanalisatsiooni, aga nendega on muid kõrvalnähte, mis pole kuigi meeldivad. Tean, sest olen neid ka proovinud, kui raseduse ajal kõht kinni kippus olema.
Minu keha andis mulle väga selge märgi selle kohta, et taimetoitlus pole mulle.
Kommentaarid
Postita kommentaar