Kas teie meeldite oma sõpradele?

Nägin üht videoklippi, kus meesterahvas rääkis sellest, kuidas ta aasta aasta järel tunneb aina tugevamalt seda, et ta ei meeldi oma abikaasale. Ta seletas, et omalt poolt püüab ta teha kõike seda, mida kaasa palub, ehk rohkemgi veel, aga naine pole ikka rahul, kritiseerib teda ja on muidu ka tõrges ning eemalolev. Ja mulle meeldis see koht, kus ta ei pannud süüd kaasale, vaid jõudis järelduseni, et üks võimalus on see, et naine on temast lihtsalt tüdinud ning otsib põhjuseid kooselust välja astuda, ning seetõttu saeb mehe närve, aga on ka see võimalus, et mees lihtsalt pole kuigi meeldiv inimene. Et ta teeb küll kõike, mida temalt oodatakse, aga ta ei tunne nende tegevuste juures üleliigselt eufooriat ega entusiasmi ning see on viinud selleni, et lähedased vaevalt teda välja kannatavad.

Näete, miks mulle meeldis see klipp?

Sest mul on üks sõber. Me oleme päris mitu aastat sõbrad olnud, aga viimane aasta tunnen ma, et ma ei meeldi eriti oma sõbrale. Et ta vaevalt talub mind. Tunnen, et ta kas otse või kaudselt kritiseerib mu valikuid ja otsuseid ja see on vähemalt minu jaoks muutnud suhtlemise küllalt pingeliseks. 

Ja ma olen pikalt mõelnud, et kas mul on seda vaja. Kas mul on vaja sõpra, kes mind ei salli. Aga ma olen arutlenud nii, et vahel on hea, kui sul on keegi, kes ei nooguta kõigele takkakiitvalt kaasa, vaid kes ütleb välja, mida tema arvab ja eks ma siis edasi juba ise otsustan, mida ma selle infoga peale hakkan. Ainult, et kas mul on seda ikkagi vaja? Vaja inimest, kelle väärtushinnangud ja moraaliväärtused ei ühti enam minu omaga, ja kelle poolt ma tunnen pidevalt hukkamõistu, sest ma olen selline nagu olen. 

Mulle tundub, et ma saaks äkki ilma ka hakkama. 

Nägin üht teist videoklippi, mis rääkis sõprusest. Seal öeldi nii, et kui sul on elus raske olukord, siis see, kui su sõber tuleb ja ütleb sulle, et võta ennast kokku, roni sealt mudaaugust välja, haarab su käest kinni ja hakkab sind vägisi välja tirima, siis see on ebameeldiv ja valus, ning see ei pruugi aidata sul ka mudast välja tulla. Sõber on see, kes näeb, et sa istud mudas ja kes tuleb su kõrvale ning istub sinuga koos mudas, kuni sa oled valmis sealt mudast välja tulema, ennast puhtaks pesema ja paremaid valikuid elus ette võtma. Ja eks muidugi sõprussuhteid ning dünaamikaid on erinevaid, aga ma tunnen, et mul on elus just neid sõpru, kes on nõus minuga koos mudas istuma, kõige rohkem vaja olnud ja sõprussuhted nendega on kõige kauem ka kestnud. 

Sest ma saan aru, et ma istun praegu mudas. Istun seal juba viimased kaheksa-üheksa kuud. Võimalik, et koguni kolm-neli aastat. Ja kuigi ma mõnel päeval tõusen korra üles ja lähen pesen ennast puhtaks, siis paar päeva hiljem leian ma ennast uuesti mudas istumas. Seal mudas on midagi, mida ma pean kogema. Ütleme nii, et see on mudaravi. See on kole, see haiseb natuke, see on rõve ja räpane. Täiesti tavaline Harjumaa muda. Ma mõistan, et see kõrvalt võib paista umbes, et no kaua võib. Võta ennast kokku, pese ennast puhtaks ja ära roni tagasi mudaauku. Nad mõtlevad, et äkki mul on natuke julgustust vaja ja pisut tõuget, sellepärast nad innustavad ja käest sikutavad, sest neil on raske mind mudas näha. Neile tundub, et ta võiks oma eluga palju paremaid asju ette võtta, kui mudas istuda, sest see pole tervisele hea, võib külmetada ja mõne haiguse külge saada, piinlik on ka koos kellegagi seal mudas istuda või üldse tunnistada, et sellist mudainimest isiklikult tunnen. Ja jumal teab, äkki hakkab mullegi see muda külge, kui ma liiga kaua lasen tal mudas olla. 

Eks selles mudas istumisega tulebki välja, et kes sinuga jääb ja kes mitte. Ainult, et kui sa pole minuga nõus mudas istuma, mis õigus sul absoluutselt ju on, siis võibolla pole mul pärast muda sinuga enam midagi ühist, sest sa ei tea, mis ma sealt mudast leidsin ja kuidas see mind muutis.