Ma otsustasin, et tahan olla pehmem. Sügis on alati mu lemmik aastaaeg olnud, sest see kuidagi sobib mu meeleoluga. Selline lootusrikas, uue alguse hõnguga, vanast loobumine ja uue embus. Seega mõtlesin, et kuna ma olen sel aastal piisavalt kaua bad bitch olnud, siis nüüd võiks plaati vahetada ja hakata sajaga oma elu üleromantiseerima. Ja ei, enne kui te erutute, siis ma ei suvatse öelda, et ma hakkan nüüd naiselikuks. Lihtsalt tahan olla pehme, õrn, kõrgete ootustega, romantiline, soe, kannatlik ja malbe.
Ärkasin selle tundega kolmapäeva hommikul. Olin jube kannatlik ja õrn. Äratasin oma mugulad, keetsin putru, tegin meiki, panin Lana del Ray autos peale ja teatasin, et täna tuleb hea päev. Umbes pool minutit pärast seda, keeras mulle kõrvaltänavalt ette takso. Ja kuna ma ise ka teab, mis eeskujulik sõitja pole ning teistele ette keeramine pole ka mulle võõras liigutus, siis mis mind absoluutselt vihastas oli see, et vend jäi mu ette munema. Nagu, pärast mind ei olnud kedagi, miks ta ei võinud oodata, mind mööda lasta ja siis sinna jokutama jääda? Ma saan aru, et sa oled taksojuht ja sul on po**ui mu** sellest, et teised inimesed peavad äkki kellaaja peale kooli ja tööle jõudma ja sinu meelest on täiesti okei pool kaheksa hommikul 30km/h tiksuda, aga see ei tähenda, et ma su aeglast ja piinarikkast surma ei sooviks.
Õnneks ta vahetas rada ja ärritas teisi autojuhte peale minu veel. Seega, raputasin endalt maha selle hetkelise marutõbise hüdra kuue ning lülitusin tagasi oma pehmesse vormi. Ainult selleks, et täpselt sama stsenaariumit kaks minutit hiljem uuesti läbi elada. Kas hommikul ärkasid teatud kodanikud üles ja otsustasid, et hmm, mida me täna võiks teha, et teistel inimestel päev kohe adrenaliinilaksuga võiks alata?
Hiljuti lugesin statistikat selle kohta, et eesti liiklejaid ärritab kõige rohkem see, kui keegi on liikluses liiga aeglane. Ma annan oma hääle ka sinna. Ja ei, mind tõesti ei häiri kihutajad. Ilmselt seetõttu, et ma ise kipun ka raske jalaga olema. Aga need munapead, kes venivad......
Järgmine päev ma nii vara ei hõiganud. Istusime kõik autos ja liikusime koolimaja poole. Küsisin Kärbselt, et kas ta tahab kihla vedada mitme minuti pärast ma kellegi peale kriiskama hakkan? Ta ainult muigas selle peale. Ja tegelikult läks mul pärsi kenasti, alles teisel ristmikul ma korra puhisesin, sest seal on mul vaja vasakpööret teha ja kui vastassuunast liikuv auto sõidab ebamäärase kiirusega, siis ka ootad seal nagu tropp. Lõpuks sai ainult kaks autot oma manöövri lõpetada. Ja mina sõitsin tuimalt punasega juba. Mina olin nimelt see teine auto. Ja ei ole see üks nendest närvilistest fooridest, kus sul saabki ühe jutiga kolm-neli sõidukit üle ristmiku. Seal on korralikult ikka roheline ja rohelise ning punase vahel on isegi viisakas paus. Sellel ristmikul pole ma veel ühtegi pauku ka näinud, kuigi see kodu lähedal ja nädalas ikka mitu korda sõidan sealt üle.
Igatahes, nii kaua kui ma ei pea roolis olema, võin ma vabalt olla pehme, õrn ja kannatlik. Ainult, et ma pean iga päev autot juhtima ja noh, vaatame seda asja.
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar