Üksindusest

Hommikul duši all mõtlesin sellest, kui üksi ma olen. Olgu öeldud, et kui ma kirjutan "hommikul", siis jutt on 23nda novembri hommikust, ma ei tea, millal ma selle postituse avaldan ja kuidas mul siis tuju on, seega arvestage sellega, et ma ehk olen juba hoopis teise emotsiooniga sel päeval, kui teie postitust loete. 

Aga jah, mõtlesin üksindusest. Kui ma mõtlen üksindusest, siis ma ei mõtle sellest, et mul poleks inimesi ümberringi. Teises toas on ju kolm poega ja kass, tööl kliendid ja kolleegid, sõbrad, fännid, tuttavad. Ma ei mõtle ka seda, et mul pole kaaslast. Kui ma mõtlen üksindusest, siis ma mõtlen sellest, et keegi ei mõista mind. Et ma olen mingi veidrik, kes teeb asju ja siis inimesed vaatavad kõrvalt ja kratsivad kukalt, et ma olen nagu ettearvamatu maamiin, mis lambist plahvatab ja seda, kuidas ja mis ulatuses kahju ta endale või teistele teeb, on raske ennustada. Näiteks ma avastasin, et ma olen jube kuri vahel. Ja see tuleb ootamatult. Nagu see ütlus, et "haukuv koer ei hammusta", aga selle nüansiga, et ma ei haugu ja kui ma suu lahti teen, siis selleks, et hammustada. Ja ma ei tea, kuidas ma peaks sellesse suhtuma. 

Mõte läks jalutama.

Igatahes, et ma olen üksi ja keegi ei mõista. Mis on vist umbes see, mida ma vahel Triinu blogist välja loen. Anna andeks, armas, kui ma valesti olen aru saanud, aga kui ma loen neid mõtteid, siis ma tunnen, et jaa, mul on ka nii. Ainult, et meie vahe on see, et mind see väga ei huvita. Ma ei tunne sisemist vajadust seletada ja ennast arusaadavaks muuta. Inimesed usuvad seda, mida nad uskuda tahavad. Ja selles osas ei saa mina midagi teha. On muidugi alati neid, kes tahavad mõista. Nendest ma ei räägi. Need on teise sordi inimesed. Aga palju on neid, kes on suhtumise omandanud ja sa keera ennast või (kr)ingliks, nad näevad sinus ikka deemonit. Selles osas ongi blogi ideaalne eneseväljendus platvorm. Sa avad ennast tasakesi, kild killu haaval, ja kes tahab, see näeb, mõnikord isegi need näevad, kes ei taha. 

Tulin duši alt välja, kuivatasin, panin riidesse, jõin kohvi ja sõitsin tööle. 

Ikka veel mõtlesin üksindusest. Aga mitte enam, et keegi ei mõista, vaid, et ma olen terve elu kuidagi üksi olnud. See tunne on minuga terve elu kaasas käinud. Lapsena olin füüsiliselt üksi, võibolla olin ma siis juba veider. Tähendab, mitte võibolla, olingi. Pidin ju hakkama ennast korrigeerima, et sobida. Kogu aeg oli minuga midagi valesti. Peres ma ei sobinud, sest olin tüdruku kohta liiga ekstravagantne, lärmakas ja mitte tasane. Koolis ma ei sobinud, sest olin liiga vaene, venelane ja rumal. Pärast ei sobinud usu pärast. Kogudusse ei sobinud liigse arvamuse ja kiiksuga eneseväljenduse pärast. Ühiskonda ei sobinud liiga paljude laste ja väikese hariduse pärast. Eestlaseks ei sobinud, sest näen välja nagu venelane. Ei, see pole hala, ma ei vingu. See on tõdemus, neutraalne. Seletan lihtsalt, miks ma üksi ennast tunnen, imelikuna, persona non grata'na. 

Ehk ma sellepärast like'ide kesisust isiklikult võtangi, sest see on järjekordne meeldetuletus, et ma ei sobi ja olen imelik. 

Tööl lugesin Liisi blogist ja mul hakkas enda pärast natuke parem. Ta kirjutas tol päeval sellest, et igatseb ma lugejate poolt tagasisidet ja see tagasiside annaks talle jõudu edasi blogida. Tundsin, et jaa, mul on ka nii, no mitte blogis, sest siin mul läheb hästi, aga teistel platvormidel. Ma tahan, et mind aktsepteeritakse. Mõistmist ma ei ihaldagi. Aga just seda, et jaa, me näeme sind, sa oled olemas, sa oled kummaline küll, aga lase edasi, ära lase ennast muuta kellekski, kes sa olla ei taha. 

Alles paar päeva enne seda, kui ma ennast hommikul duši all üksikuna tundsin, kirjutas mulle üks fänn TikTokis. Kirjutas, et ma olen tema lemmik sisulooja ja ta päev läheb kohe paremaks, kui mu postitusi näeb. Ta kirjutas mulle oma sünnipäeval ja ütles, et see on tema parim sünnipäeva kink, et ma talle vastasin. Ja ma saan aru, ma päriselt ka saan, kui nukker see on. Minu jaoks. Kui selline asi mind rõõmustab. 

Ma tahan veel öelda seda, et ma pole tingimata kurb. Nagu öeldud, siis see pole minu jaoks mingi uus tunne. Pigem on see just tuttav ja turvaline. Nii on alati olnud. 

Huvitav oleks teada, kas teised ka nii tunnevad. Vahel või tihti. Kas see on äkki täiesti normaalne inimlik tunne ja ei ole märk sellest, et sa oled imelik ja ei sobi, vaid tavaline? Sest ma olen nii isekas, teate, et ma kujutan ette, et kõik on nagu mina. Igaüks imelik omal unikaalsel moel. Ja me kõik natuke põeme seda. Aga salaja oleme natuke uhked ka, sest see meie imelik, see muudab meid meeldejäävaks ja see eristab meid. Ning eriti lahe, nagu, mul puuduvad sõnad, kui metsikult, fenomenaalselt, grandioosselt vinge on see, kui sa kelleski teises näed seda sama, natuke peidetud ja natuke uhkeldavat, veidrust, mis sinus ka on. Mis iganes see siis on, suur või väike asi. 

Your vibe attracts your tribe. See on kindlasti üks mu lemmikumaid ütlusi. Ma tunnen selle tõepärasust nii tihti. Neil hetkedel ei tunne ma ennast üldse imelikuna ja üksi. Siis tunnen hoopis, et nii tore, et ma imelik olen. Sest kui ma ei oleks. Kui ma seda varjaks, kui ma selle osa endast maha suruks, kui ma kuulaks neid, kes ütlevad, et neil on piinlik, kui ma laseks like'ide puudumisest ennast tagasi hoida, siis ma ei leiaks kunagi oma hõimu üles. 

Aga kui on hõim, siis järelikult ikkagi pole üksi. Keeruline...