Väljakutse

Loen siin kaasblogijate dilemmasid, et kuidas ei ole millestki kirjutada ja kuidas teemad otsa saavad ning üldse on keeruline aega leida kirjutamise jaoks ning igasugu mõtteid. 

Ja mõtlen, et äkki ma peaks ka väljakutses osalema ja püüdma iga päev kirjutada.

Lepime kokku, et kui sa nüüd korraks naeratasid või muigasid selle viimase lause peale, siis sa pead endast märku andma. Pane kasvõi +1 kommentaaridesse või saada privaatsõnum Instasse või Messengeri. Lihtsalt ma tahan teada, kui paljud irooniale pihta said.

Ma olen varem ka nalja teinud, et ma peaks tegema väljakutse, et ma kuu aega ei blogi. Viimase 6 aasta jooksul pole seda mul teha veel õnnestunud. Täiesti mõttetu inimene. 😀

Mõtted ei saa mul kunagi otsa. Võibolla mõnikord saavad, aga ma ei saa sellest kunagi aru, sest vanad mõtted tulevad uue ringiga tagasi ja siis on mul jälle nagu - oo, mõte, kirjutatagu! 

Kogu aeg juhtub midagi. Igasuguseid väikseid asju. No näiteks juhtus selline asi alles hiljuti, et... oota, ma pean algusest alustama, sest muidu ei saa te mõhkugi aru. Tähendab, mais, onju, siis kui ma tegin seda MyFitnessi väljakutset, kus pidid tegema erinevaid trenne ja värke, selleks, et see üks veepudel saada, siis juhtus, et ma olin pärast trenni mullivannis lõõgastumas ja minu kõrvale potsatas üks ilus 190cm*100kg lihast. Ja hakkas minuga juttu tegema. Ja ma olin nagu, miks te ei lase mul rahus elada, nagu ma maindin siin enda bisnessit ja ma olen üldse enda peas juba võetud naine. Aga okei, olin viisakas, mis viis selleni, et selgus, et mu kõrval on mingi tippujuja ja hullult oluline VIP. Küsisin nime, et järele vaadata, ega mulle jälle udujuttu ajata. Sain nime ja noormees küsis minu oma ka. Vastasin, et saab mu nime teada, kui ma teda Instagaramis jälgima hakkan. (Okei, jaa, ma saan aru, flirtisin küll natuke.) Ma siis paar päeva hiljem hakkasin teda jälgima. Tuli välja, et ongi mingi tähtis ujuja. Ja no loomulikult jälle mingi praktiliselt alakas ja lisaks tal Instagram pilte oma neiuga täis. Sellega tookord asi lõppes. Ta hakkas mind ka vastu jälgima, aga ei saatnud mulle sõnumit, ei hakanud mu pilte laikima, mitte midagi, null. Kuni siis, eks, kaks nädalat tagasi ärkan ma hommikul ja näen, et see tüüp on minu mingeid vanu pilte laikinud, keset ööd. Okei. Ma siis mängisin kaasa ja läksin tema profiilile ja laikisin ka mingit kaks aastat vana pilti. Millele tema pool tundi hiljem laikis veel üht minu vana pilti. Ja siis ma mõtlesin, et kas see on siis mingi mäng nüüd või? Sest kui ta tahab minuga ühendust võtta, siis ta võib ju lihtsalt sõnumi saata. Mina ju ei tea, mis seal juhtus, et ma ühekorraga kuus kuud hiljem keset ööd talle vastupandamatuna mõjusin. Korraks mõtlesin, et ma mängin edasi ja laigin veel mõnd vana pilti, aga siis mulle meenus, et ma ju alles kirjutasin, et ma olen väsinud suhtemängudest ja mis iganes seal selle poisi peas või elus toimub, siis minu jaoks lõhnab see kõik mängu järele ja ma ei taha ühtegi uut tutvust sellisel toonil alustada. Ja nii ta jäi. Nüüd ongi lihtsalt vaikus. Sest mul on praegu suhtumine, et ma ei aja kedagi taga, ma tõmban ligi, ma vaibin ja küll see minu õige inimene püüab õhust mu vaibi kinni ja leiab tee minuni. Aga jah, see on siis lihtsalt üks näide selles, kuidas mul ikka miskit pidevalt juhtub, isegi siis kui ma ise mitte midagi ei tee ja pahandusi ei otsi.

Aega on mul ka. Näiteks see nädal (täna on minu jaoks reede, kell on 14.51) algas nii, et esmaspäeval ma tulin tööle ja kirjutasin kolm postitust. Teisipäeval ühe. Kolmapäeval oli vist kaks ja vaatasin kaks mustandit üle sellise pilguga, et kas võiks need avaldada, aga veel mitte. Las jäävad sellesse aega, kui mul mõtted ja juhtumised elus otsa saavad. Neljapäeval kirjutasin veel kaks postitust. Ja reedel, täna siis, täiendasin üht ja kirjutan seda postitust. Ma ju ütlesin, kirjaniku unistuste töö. Kõne all olev kirjanik võiks postituste asemel hoopis oma romaani siin kirjutada, aga noh, liiga tubli ei saa ka olla, lähen veel uhkeks kätte. 

Nii et minu jaoks oleks tõesti väljakutse mitte kirjutada. Ma arvan, et ma vist plahvataks kõikidest neist välja kirjutamata mõtetest ja jagamata juhtumitest. Seda, kuidas teie kõike seda lugeda jaksate, see on hoopis märkimisväärne saavutus.