Kui ma olin laps, uskusin ma, et päike keerleb ümber Maa. Uskusin hiljem, et kõik inimesed vihkavad mind, siis kui ma juba teismeline olin. Võttis ikka väga väga kaua aega enne kui ma aru sain, et teistel on minust suures osas suhteliselt poogen. Igaüks on hõivatud oma elu elamisega ja ta väga ei mõtle sellele, et mida minu teguviis teisele inimesele põhjustab. Tuleb välja, et lapsena oli mul õigus - päike keerleb ümber minu. Ja iga inimene arvab seda, et päike ümber tema keerleb. Nii ei ole meil kellelgi aimu, mis on tegelikult reaalsus, sest me kõik elame oma enda isiklikus reaalsuses ja tõlgendame kõike, mis ümber ringi toimub vastavalt enda narratiivile.
Kolm aastat tagasi tegelesin ma kohtingurakendusest kaaslase leidmisega. Uskusin, et kui ma selle asja korralikult ette võtan, siis saadab mu ettevõtmisi edu. Ma olin väga metoodiline ja kindlameelne, ei mingit häma ega jama. Mul olid teatud reeglid, mis ma endale olin seadnud ja mida ma jälgisin, et ma ei hakkaks liiga kiiresti tundma ja unustaks mõtlemise. Teadsin, mida ma tahan ja teadsin mida ma ei talu. Muuhulgas oli mul reegel, et kui ma mehega kontakti saavutan, aga ta minuga suhtlemiseks aega ei leia, siis kolme päeva pärast ma kustutan ta oma kontaktide hulgast. Ma tean, et see kõlab ehk pinnapealne ja nahaalne, sest miks peaks võõras inimene minuga kohe hakkama igapäevaselt jutustama, aga ma vajan seda, et minuga suheldakse ja kui mees ei ole selline, siis ma ei näe põhjust, et ma peaks temaga nui neljaks mingit soojemat suhtlust aretama. Mul ei olnud jutustajatest puudust ka. Võibolla, kui mul oleks seal olnud paar-kolm kontakti, aga minu kontaktide nimekiri oli kolmekohaline. Igatahes, selline reegel mul enda jaoks seal oli. Ma ei hoiatanud neid tüüpe, ma ei näinud põhjust. Õieti, ma paari vist hoiatasin, millele järgnes see, et nad püüdsid mind veenda, et ma pakun neile väga huvi ja võtsid ennast umbes pooleteiseks päevaks kokku ja suhtlesid minuga nii palju, kui mulle meeldis, aga seda ainult selleks, et siis jälle kuhugi ära kaduda. Sellest ma õppisin, et ei ole mingit mõtet täiskasvanud inimest õpetada, lihtsalt vaata kuidas ta käitub ja kui sulle see sobib siis on tore, kui ei sobi, siis on parem suhtlus lõpetada, kui sa ei taha olla järgmised kuus aastat suhtes ning vinguda, et mees ei kuula, mida sa ütled ja sa ei suuda teda ümber kasvatada.
Nii siis olin seal rakenduses klappinud ühe Viljandi mehega. Mis oli juba halb, sest ma tegelikult nii kaugelt endale kaaslast ei otsinud, aga juhtus see nii, et ta oli Tallinnas oma rakenduse aktiveerinud ja mina ei lugenud välja, et ta pole kohalik. Igatahes, paar esimest päeva oli meil temaga kena vestlus, kui ta siis mutiauku haihtus ja ma kolm päeva hiljem ta rakendusest ära kustutasin. Teda ma ei hoiatanud ka, sest mingit eriliselt meeldejäävat vestlust meil polnud ja ma ei tundnud tema ees kohustust seda teha. Aga siis on ju mingi liik inimesi, kelle jaoks sa muutud ahvatlevaks alles pärast seda, kui sa neile kättesaamatuks muutud. Nii leidiski see mees mu hoopis sotsiaalmeediast üles ja jätkas seal minuga vestlust. Jällegi, ei midagi meeldejäävat, aga samas ei midagi šokeerivat või ebameeldivat. Nii ta seal siis oli.
Mõned kuud hiljem oli mul asja Viljandisse ja kuna ma nagunii seal olin, siis saime selle mehega kokku. Veetsime koos pool päeva. Jah, okei oli, aga mitte midagi erilist. Pärast seda kohtumist hakkas ta mulle väga agaralt kirjutama ja helistama ja palju-palju jutustama. Saatis mulle kingitusi ja šokolaadi. Nii juhtuski, et kui ma kuu hiljem Pärnusse olin minemas, siis pakkusin, et võiks ju seal kohtuda. Selle peale ütles tema, et ta ei taha midagi tõsist ja üldse olen ma liiga klammerduv. No okei, võibolla. Läksin Pärnusse kellegi teisega ja temaga rohkem ei suhelnud.
Poolteist aastat hiljem saatis ta mulle sõnumi, et tuleb Tallinnasse ja tahab kokku saada. Ütlesin ei. Ma ei olnud siis vaba ja isegi kui oleks olnud, siis polnud see kohtumine temaga seal Viljandis nii erakordne, et ma seda korrata tahaks. Ja kuna meil temaga polnud ka mingit muud suhtlust vahepeal toimunud, siis teadsin, et tegemist poleks kohtumisega, kus kaks sõpra jutustavad ja end teineteise eluga kurssi viivad. Me ei olnud temaga sõbrad.
Mõned kuud pärast seda jagas mees sotsiaalmeedias imearmsaid fotosid oma uuest kaaslasest ja nende tutikast beebist. Mul küll matemaatika kuigi tugev ei ole, aga arvuta kuidas tahad, beebi oli igatahes kusagil juba idanemas, kui kutt minuga kokkusaamist planeeris.
Aga paljugi mis, eks, ma ei tea ju kõiki asjaolusid. Äkki oli ups-beebi, äkki siis veel keegi ei teadnud, et sedapsi ollakse, äkki olid nad tol hetkel lahus, äkki oli... sada asja võis olla. See ei olegi minu asi siin midagi arvata või hinnanguid anda.
Reedel vastu laupäeva saatis kutt mulle sõnumi ja kutsus külla.
Mina ei tea, millises reaalsuses see vend elab. Miks ta arvab, et kui ta mulle kord aastas keset ööd mingi sõnumi saadab, siis ma sellele kuidagi reageerin. Miks ta üldse minule mingeid sõnumeid saadab. Mina ei mäleta, et meie see üks kohtumine nii fenomenaalne oleks olnud, et veel kolm aastat hiljem uue kallima kaisust beebi mähkmeid vahetades on vaja minuga ühendust võtta.
Selles mõttes, et võibolla ma tema jaoks olin siis see, kes minema pääses või mäletab ta seda ühte haledat koos veedetud ööd nagu mingit püha ilmutust, mille vastet ta siiani kellegi teise embuses leidnud ei ole. Ta oli päris purjus, äkki ta mäletab valesti. Võibolla ta arvab, et teeb mulle teene, sest tema maailmas olen ma sellest ajast alates kuival olnud ja iga öö patja nutan ja ootan, et ta minuga ühendust võtaks.
Laupäeva õhtul igavlesin kodus diivanil, oli džinni pudelist välja meelitanud ja korraks mõtlesin, et küsiks õige, et mis tal seal toimub. Noh, ma ei saa ju muidu jälle postitust kirjutada, sest keegi loeb välja, et see on "kõik mehed on mölakad" postitus, aga kui mul oleks teise asjaosalise tagasiside ja seletuskiri, siis oleks aus. Aga ausalt öeldes mind lihtsalt ei huvitagi tema versioon. Kui oleks tegemist mõne teise inimesega, kellega oleks paremad mälestused või tõeline soov kohtuda ja midagi aretada, siis küsiks ja uuriks. Aga ma ei taha seda konkreetset meest, öelgu ta mida tahab. Ei taha teda päriseks, ei taha teda ajutiseks.
Meeste varjupaiga vabatahtlikele töötajatele - see ei ole "mehed on mölakad" postitus. Ma ei tea, kas see mees on mölakas. Mina pole midagi sellist väitnud ega mõelnud. Mina ei tea, mis tal seal Viljandis toimub, kus päike kõrgemalt käib ja kus majad on roheliste viilkatustega. Minu jaoks on lihtsalt huvitav see, kuidas kaks inimest samast situatsioonist loovad mingi oma loo ja siis selle järgi teevad edasisi liigutusi. Aga arvestades, et tema sõnade kohaselt olin mina liiga klammerduv ja seetõttu ei soovinud minuga rohkem suhelda, siis on eriti koomiline, et meist kahest on tema see, kes ikka veel kokkusaamisi norimas käib.
Kommentaarid
Postita kommentaar