Mõne päeva jooksul juhtusin järjest lugema üht intervjuud (Anu Saagimiga), raamatut keskealisest naisest ja tema toimetuleku mehhanismidest menopausi ajal ("Parajalt raevukas naine oma parimais aastais") ja erinevate naiste arvamust oma kehast (Eesti Naise artikkel) ning kuidagi moodustus kõigest sellest üks pilt ja see pilt mõnevõrra rahustab aga teeb mind ka väga kurvaks.
Kõik loetud palad olid oma loomult positiivsed ja humoorikad. Naised kiidavad oma keha ja on selle eest tänulikud, mis neil on. See kõik on ju ilus ja tore. Aga. Subtekstina jookseb ikkagi läbi see, et naised väärtustavad ennast või oma keha alles siis, kui keegi neile seda mainib. Kõik need naised hoiavad kinni sellest, kui keegi nooruses neid kiitis või maha tegi, kui mõni mees neid armastas just sellisena nagu nad on. Ja see teeb kurvaks. Sest ma ise olen ju täpselt samasugune.
Ma vihkasin oma keha kirglikult. Noorena vihkasin, sest arvasin et olin liiga paks kaaludes 45-47 kilo. Loomulikult olin ma nii rumal, et abielluda mehega, kes ainult anorektilise poisikehaga naisi ihaldab ja kui ma siis pool aastat pärast pulmi tänu hormoonpillidele viis kilo juurde võtsin, kuulsin järgmised 13 aastat seda, kui paks ja kole ma olen, aga "näost ilus". (Seda ei tohi kirjutada, ma tean küll. Lugeda õigeks alltoodud parandus: mees oli suurepärane ja vaimustav, mina sain tema huumorist valesti aru ja olingi end käest lasknud ja mees lihtsalt avaldas muret mu tervise pärast.) Arvestades, et mu enesehinnang oli juba enne seda olematu, siis sellised kommentaarid ja vihjed ei tõstnud mu arvamust endast. Jah, vahel harva keegi võõras kiitis ka ja ütles ilusaid asju. Näiteks mäletan siiani selgelt, kuidas üks sõbranna mulle pärast kolmanda lapse sündi ohkas, et "sa näed vapustavalt võrratu välja". Aga ega ma ei uskunud ju seda. Kõik oli minus vale - rinnad liiga suured, liiga paks, kole kõht, valet värvi juuksed ja riided.
Seda, et ma olen ilus just sellise kehaga nagu olen, hakkasin ma uskuma alles pärast lahutust, kui teised mehed mulle seda kinnitasid. Kui nad olid vaimustuses minu "liiga suurtest rindadest" ja "liiga suurest taguotsast", kui nad hellitasid mu pehmet koledat väljaveninud ja armilist kõhtu ja kutsusid mind jumalannaks. Muidugi on mul hea meel, et see juhtus ja et ma hakkasin ennast lõpuks ise ka vaatama teise pilguga, aga ma vihkan seda, et ma ise, oma mõistusega selle peale ei tulnud. Et ma olin enne seda lasknud oma arvamust endast mõjutada kõigil teistel - kallimal, emal, meedial.
Sellepärast ma praegu olengi teises äärmuses ja muudkui kilkan, kui ilus ja kena ma olen. Mitte teiste jaoks, teised näevad niigi, on alati näinud. Ma ise lihtsalt ei teadnud ega uskunud. Ega ma praegugi iga kord ei usu. Kuid enamasti. Ja selle eest olen ma tänu võlgu meestele mu elus.
Uskuge mind, seda viimast lauset oli väga valus kirja panna. Väga.
Sest kui neil oli võim mind seda uskuma panna, siis on neil ka võim see usk mu käest ära võtta.
Pildistasid Tatajana Siipan ja Eveli Johanson
P.S. Kas oleks aeg teha uued buduaaripildid või ootan juubelini?
Kommentaarid
Postita kommentaar