Jõusaali lemmikud

Jõudsime lõpuks sõbrannaga koos jõusaali ka. Ausalt, iga kord, kui keegi mulle ütleb, et kuule, ma mõtlesin, et tahaks ka jõusaali minna, aga ei tea täpselt kust alustada, kas sa saaks koos minuga tulla ja midagi näidata, siis saan ma vähemalt ühe miniorgasmi. Minus ikkagi elab, mingis teises reaalsuses, kaotsi läinud ja ära eksinud eratreeneri potentsiaal. Kuigi mul jäi sihikindlusest ja julgusest vajaka, et see asi lõpuni viia, siis rõõmustan ma hullupööra, kui vahel harva, keegi selle sealt kookonist välja meelitab. 

Näitasin sõbrannale paari harjutust, millest ta võiks alustada, lobisesin juurde igasugust juttu, mille ta ühest kõrvast sisse, teisest välja lasi. Ei, mitte sellepärast, et ta oleks hajevil olnud või raske kuulmisega, lihtsalt minu käest ei maksa trenniteemalisi küsimusi küsida, ma valan kõik oma teadmised teie peale ja teie asi on sealt siis endale oluline välja selekteerida. 

Ja siis ta esitas mulle võluküsimuse: näita millised on sinu lemmikmasinad jõusaalis. No see on umbes nagu diiler küsiks narkarilt, et millised su lemmikuimastid on. Kuidas sa ainult ühe või sada valid? Näitasin siis talle oma praeguse aja kõige-kõige lemmikumaid. Praegu on kõige-kõige lemmikumad seljalihaste masinad. Selg on üldse selline tore kehaosa, mida saab kõige rohkem treenida, sest ta on suur ja seal on palju erinevaid lihaseid, ja ta on tugev, sellepärast ei väsi ka kiiresti ja siis ma võingi ennast unustada selga treenima. Alles eile käisin selga tegemas ja avastasin basseinis, et olin jõusaalis poolteisttundi seljaga maadelnud ning olgu öeldud, et mul jäi veel terve hunnik harjutusi tegemata, sest aeg sai otsa. 

Võõras jõusaalis on üsna kõhe. Seda ütleb inimene, kes on ligi 11 aastat erinevates jõusaalides käinud. Ma saan sellest täiesti aru, miks on hirmus jõusaali treeningutega alustada. Ma ise vaatasin ka seal võõras jõusaalis kõhklevalt ringi, ikka pilguga tuttavat otsides. Nagu oleks kodupoe asemel võõrasse kaubanduskeskusesse sattunud. Masinad on ka kõik natuke erinevad, aga kui nende tööpõhimõte on selge, siis küll välja nuputab, kuidas neid kasutada. Lihtsalt see kõik on natuke nagu pusle kokku panemine. Kuid ma mäletan veel väga selgesti aega, kui ma teadsin ainult seda, kuidas üks konkreetne masin peaks töötama ja panid mind teist värvi sama masina juurde ja minul jooksis juhe kokku. 

Tean, et olen saanud selle koha pealt palju kriitikat, aga ma ikkagi mainin, et ma tänase päevani jälgin teisi inimesi trennis. Püüan küll diskreetselt jõllitada, aga jõllitamine on jõllitamine. Mõnikord, kui ma julgem olen, siis ma astun ligi ja küsin, uurin, et mis asja sa selle harjutusega treenid? Ma saan aru, et kuna mul on puhkeolekus küllalt külm ja karm ilme, siis see küsimus võib ka kõlada umbes nagu: sa arvad, et sa treenid ka midagi enda arust nii või? Aga tegelikult ma lihtsalt otsin uusi huvitavaid harjutusi, millega oma treeningkava rikastada. 

Lemmikmasinatega või üldse lemmikharjutustega on see huvitav, et pea kõik harjutused ja kavad, mida ma ühel hetkel olen kirglikult vihanud, on saanud minu lemmikuks. Ega nad asjata ütle, et piir vihkamise ja armastuse vahel on õhkõhuke.