Naistekad

Kuna mul on siin vahepeal mitu head raamatut sattunud, siis vahelduseks mõtlesin lugeda midagi halba. Noh, et ikka tasakaal valitseks ja ma ei harjuks liiga hea kirjandusega ära. Kuigi, mis kirjanduskriitik ma ikka olen? Pole pooli klassikuidki läbi lugenud ja need, mis olen, pole mulle meeldinud. 

Selles mõttes, et ma juba teadsin algusest peale, et mulle ilmselt ei meeldi. Olen selle kirjaniku üht raamatut lugenud ja kiristasin ka siis hambaid ja sülgasin tulekeeli. Aga keegi soovitas, et kui ma midagi räpast, sünget ja siivutut lugeda tahan, siis võiks see sobida. Alguses nagu sobiski, neljandal leheküljel oli mõnusalt detailne panemise kirjeldus. Miks ma pidin ülejäänud 270 lehekülge mingit jura taluma, seda on tunduvalt keerulisem selgitada. Maksin karmavõlga tagasi, või ette, aeg näitab kummale kontole see laekus. 

See raamat solvas kõiki. See solvas tegelasi, kellest jutt, see solvas autorit ja eelkõige - mis minu meelest on täiesti andestamatu patt - solvas see lugejat. 

Sisu oli ikka vana hea kättemaksukontor. Ilus, edukas, tark naine (enda sõnade kohaselt), kes elab lihtlabast koduperenaise elu (autori kirjelduse järele), kelle ainus eesmärk elus on see, et tema ilus ja edukas mees teda köögilaual trukiks. Selles mõttes, et kui kellelgi ongi sellised ambitsioonid, siis andku minna, on hullemaidki elueesmärke. Lihtsalt, mida sa vingud selle üle ja nutad midagi taga, mida sul kunagi olnudki pole? Peategelane oli minu jaoks ääretult ebasümpaatne. See, et mees teda pettis ja reetis... noh, naiste solidaarsusest jäi mul siin ikka kohe kõvasti puudu. Nagu, sa saidki oma mehe tänu sellele, et liibuvaid lühikesi seelikuid kandsid ja iga nurga peal kätte andsid, miks sa kunagi eeldasid, et see mees sind tõsise partnerina võtab? Muidugi, ega see, kuidas keegi on või käitub ei tähenda, et ta on ära teeninud selle, et teda halvasti koheldakse, kahtlemata. Ainult, et sa muudkui korrutad seda kui intelligentne ja võimekas sa oled ja kui lihtne sul on koolis õppida ja edu saavutada. Sorry, aga ei usu. Ei usu, et päriselt tark inimene üldse muudkui korrutab seda kui tark ja võimekas ta on. Ei usu, et tark inimene laseb endal naha üle kõrvade tõmmata ja vabatahtlikult kirjutab alla abieluvara lepingule, mis on igas mõttes tema kahjuks. Ise õpib veel majandusülikoolis. Kas keegi usub seda? Isegi kui armastus on nii suur, nagu ta kirjeldab. Kuigi seda ma ka ei lugenud välja, et see armastus kuidagi eriti suur oli. Mees oskas teda ainult ühes asendis k*ppida (See osa häiris mind ka muidu. Ma ei tea, kas autor on ise elus ainult ühte pornofilmi näinud ja seda ka silmad kinni, et ta ei suutnud normaalseid erutavaid seksistseene lugejateni tuua. (Lihtsalt vahemärkusena, et lisaks koerapoosile on teisi asendeid ka. (Ma siinkohal kirjeldama ei hakkaks siiski. (See pole see blogi.)))) ja oli muidu igas mõttes mölakas. Nagu, okei, vau, viis ta ühe korra peenesse hotelli, tõeline härrasmees! Ajas igasugust häma ja valetas nii, et suu suitses. 

Okei, ma võtan korra hetke, et rahuneda.

Selles mõttes, et muidugi, selliseid asju ju juhtub, kogu aeg. Naised saavad meestelt petta, nad usuvad ilusaid jutte ja annavad igasugust soppa andeks, kuigi põhjust pole. Jah, olen selle nüansiga nõus. Olen nõus ka sellega, et inimesed muutuvad ja isegi kui romanss algas ilusti ja suhe rajati tõelistele väärtustele, siis aja jooksul võivad asjad muutuda ja väärtused sealhulgas. Olen nõus ka sellega, et ole sa kui ilus ja intelligentne tahes, keegi ei saa sind lõpuni kaitsta selle eest, et sind ära kasutatakse. Kõik see on õige. Ja kui kõike seda oleks esitatud teistmoodi, nii et sa kangelannale kaasa elad, näed seda, kuidas üldse juhtus nii, et ta lasi endale taha keerata, siis oleks see võinud olla täitsa kena romaan. See oligi põhjus, miks ma talle lõpuks keskmised punktid jätsin. 

Veel mõtlesin ma sellele, et ma olin ilmselt umbes kakskümmend aastat liiga vana selle raamatu jaoks. Sest kui ma oleks seda nooremana lugenud, lasknud ennast pimestada rikaste ja ilusate glamuursest elust ja neid kadestanud, siis oleks kogu see lugu mulle ilmselt väga peale läinud. Ja ma oleks elanud kangelannale kaasa ja ma oleks targutanud, et näed, märgid olid kõik ju olemas, aga ta oli hea südamlik ning lootis paremat, aga sai ikkagi petta ja seda võib meie kõigiga juhtuda, olgu sa kui rikas ja ilus tahes. 

Siis poleks mind häirinud ka vastuolud ja naiivsus, millega lugu esitatud oli. 

Ja kuna ma olen masohhist, siis otseloomulikult lugesin ma kohe ka teise osa otsa. Ja ei pidanud pettuma. See oli täpselt sama halb kui esimene. 

Muudkui üks brändi nimi teise järele (muide vihjeks, et brändinimed on teemaks ainult peast vaestele ja tõusikutele. Päriselt rikkad inimesed väldivad igasugust logomajandust, see jätab neist odava ja rumala mulje, vähemalt nii olen ma mingist teisest raamatust lugenud (loe: TikTokist nägin)), kogu aeg käis üks jube joomine - šampanja, cava, vein, mohito, viski, jeesus! jooge vahepeal mõni vesi ka mulliga, ma saan juba ainuüksi lugemisest maksa tsirroosi. Muidugi olen ma elus päriselt rikastega häbematult vähe aega koos veetnud ja no eks rikkaid on ka erisuguseid, aga millegipärast selline arutu joomine tundub ka mulle ikkagi pigem nende teema, kes ainult teesklevad jõukust. Öelge miks mind häiris ka see, et naised kõik poolalasti ringi silkasid nagu prostituudid. Jälle asi, mida mul on keeruline vana raha juures tõsiselt võtta, rääkimata sellega kaasnevat indlemist, nii et meestel on muudkui kubemed punnis, kui mõni naine oma tisse neile näkku lükkab, (loomulikult maitsekalt ja peenelt). Tegelt? Kes kirjutas selle raamatu, mingi 12aastane kiimane poiss või? Ja siis tahad olla tõsiselt võetav ärinaine? Make it make sense. Olgu märgitud, et sekspoosid olid ka identsed esimesele osale, saatke keegi inimene ometi Kärsini koolitusele!

Aga noh, mida ma ka tean. Ma siin lihtne Maarjamaa mats, ainult peast rikas ja ega ma neid rikaste kombeid tunne. Jätkates küünilisuse lainel, siis vähesed meist tunnevad. Rikkad ei eputa oma varaga, nad ei keksi Kroonika esikaanel oma uue Mersu ja Kadrioru korteriga. Kui ma olengi vahel Äripäeva TOP rikaste nimekirju sirvinud, siis ei ole seal kuigipalju mulle tuttavaid nimesid. Või vähemalt pole need nimed samad, kes ikka nädalast nädalasse Kroonikas figureerivad. Erandeid ikka leidub, kahtlemata, aga pigem kaldun ma seda usku olevat, et kraaksuvad rohkem need, kellel midagi muud hinge taga pole.

Minu jaoks on kõige suurem probleem hoopis see, et ma ei saa nüüd seda inimest, kes mulle seda raamatut soovitas, enam kunagi sama pilguga vaadata.  

Kokkuvõtteks ma soovin lisada, et ma ei imesta, kui mehed naistest lugu ei pea, kui nad arvavad, et selline jura naistele peale läheb ja sarnase sisuga teoseid hellitavalt "naistekateks" kutsutakse. Isiklikult on mul ka keeruline selliste raamatute fännidest lugu pidada.