Õudusunenägu

Leppisime sõbrannaga kokku, et läheme koos tema uhkesse spordiklubisse trenni. Aga sõbranna ei tulnudki, tegin seal võõras ja kõledas klubis, mis lõhnas seisnud higi ja kummimattide järele, ihuüksi topispalliga kosmonaute. See käib nii, et viskad palli õhku, püüad kinni, viskad palli maha ja kukutad ennast ka kõhuli ja teed ühe käte kõverduse, siis hüppad üles haarates maast palli ning kordad. Selle harjutuse järgi ma teangi, et see oli painaja. Ma vihkan seda harjutust. Kui te näete mind spordiklubis vabatahtlikult seda harjutust tegemas, siis võite mürki võtta, et ma olen endaga jälle sõjajalal, sest see on minu vaste eneselõikumisele, füüsilisele valule, mida sa leevendad, kui hingeline äng on muutunud väljakannatamatuks. Igatahes, tegin siis seda harjutust kuni tuli sinna mu ema mingi personaaltreeneriga, kes nägi kahtlaselt sarnane välja ühe tema koguduse pastoriga - lühike jäme kael, ümmargune lahke nägu ja tumedad turritavad lokid pea peal iga üks ise suunda seismas, ema seisis mu ees, endal topilised ja halva lõikega retuusid jalas ning odavast materjalist topp seljas ja noomis mind, mille eest, ei mäleta, aga väga alandav oli. Sealt põgenesin Nõmme metsa ja see mets põles, igast otsast põles ja keegi ei kustutanud, kuigi ma helistasin päästeametisse mitu korda ja sealt mulle lubati, et saadavad helikopterid ülevalt veemahutitega tuld kustutama. Näljased oranžikad tulekeeled lakkusid mu pahkluid ja väljapääsu ei  paistnud kusagilt. Ärkasin üles.

Teine öö olin ühes hämaras urkas, niiske ja plekilise madratsi peale selili lükatud, peal ainult õhukesed keha vaevu katvad hilbud. Mu kohal oli suur ja turske tumedapäine mees, kes mu käed oli üle pea tõstnud ja mind randmetest kinni hoidis ning madratsile surus, ise põlvega mu reisi laiali lükates. Õhk oli seisnud ja läppunud, väljast kostsid joobunud inimeste rõõmutud naerukilked ja üksteisest ülerääkiva jutu kumin. Kahjuks ärkasin üles enne kui mees mind päriselt vägistama jõudis hakata.

Kodust visati mind välja. Elasin koos ämma ja poiste isaga ning nad ütlesid, et nad ei kavatse mind enam ülal pidada ja leidku ma uus koht. Mu ema oli sealsamas ja teatas, endal käed rinnale risti põimitud, et tema ka ei taha mu nägu enam näha, selline perekonna häbiplekk ja must lammas nagu ma olen. Olin mures ja paanikas, raha mul ei ole, et üürikorteri tagatist tasuda, sõpru ja pereliikmeid, kes mind aidata saaks või tahaks, mul samuti pole kusagilt võtta. Õnneks meenus, et mu poeg oli just hiljuti maininud, et tahaks koos tüdruksõbraga veidi suuremale pinnale kolida. Helistasin talle ja uurisin, et kas oleks mõeldav, et üürime kolmekesi koos midagi, nii on kõigil rahaliselt kergem ja küllap siis edasi juba vaatab. Poeg ja minia olid nõus ning hakkasimegi kolmekesti üürikortereid vaatamas käima ja plaani pidama, et kuidas me rahaliselt ikka toime tuleme. See uni oli nii reaalne, et ma pärast ärkamist veel tükk aega olin mures, et kust ma üürikodu sissemaksu raha saan. Alles umbes viis minutit pärast suurt paanikat tuli meelde, et ma ei pea ju üürikoju kolima, kui mul on päris enda kodu. 

Neist kõigist oli see kõige hirmsam see osa, kui ma veel oma laste isaga koos elasin. 

Viimasel ajal on mu unenäod muutunud väga intensiivseks ja elavaks. Ning hirmsaks. Mulle tegelikult meeldib unenägusid näha. Mõtle milline aja kokkuhoid, kui ei pea ärkveloleku aega filmi peale kulutama! 

Siis aga juhtus nii, et ma lõpuks võtsin kätte ja lugesin oma rohtude infolehte. Ma olen selles suhtes nagu mees, et loen juhendit alles siis, kui miski muu enam ei aita. Vahetasin ju paar nädalat tagasi toimeainet ja esimese hooga hakkas küll parem. Jõud tuli, väsimus taandus ja ei aevastanud kogu aeg. Aga siis tuli kõik jälle tagasi. Kuna mul siis lapsed olid ka kodus haiged, arvasin jälle, et ju ma sain ka nakkuse külge ja see pole rohtudega seotud. Ma olen ikka veel nii topakalt naiivne. Libistasin siis pilgu üle infolehe võimalike kõrvalmõjude ja olin pehmelt öeldes šokeeritud.

Lihaste nõrkus, hellus, valu (1/1000st); allergilised reaktsioonid; peavalu; iiveldus, seedehäire; liigesevalu, lihasvalu ja seljavalu (1/10st); isutus, kehakaalu tõus, õudusunenäod, unetus; pearinglus, sõrmede ja varvaste tuimus ja surin, maitsetundlikkuse muutused; hägune nägemine; kaelavalu, lihasnõrkus; väsimus halb enesetunne, nõrkus, valu rinnus, kõrgenenud kehatemperatuur (1/100st); depressioon; hingamisprobleemid, sh püsiv köha ja/või hingeldus või palavik.

Loomulikult oli loetelu pikem, kordades, ma tõin välja lihtsalt need, mida ma ise olen viimaste kuude jooksul enda juured märganud, mida mul enne selle ravimi võtmist ei olnud. Eriti ränk ongi just see lihasvalu ja nõrkus. Mina lihtsalt arvasin, et viga on minus. Et ma olen 43aastane. Et mul on perimenopaus. Et ma olen vana ja kulunud. Üks ei välista teist, mõistagi, aga kahtlane on, kuidas mul nüüd see tervis paari kuuga nii hullusti on käest läinud. Mina ei julge seda rohtu rohkem võtta. Enne seda rohtu ei olnud mul halb ja valus kogu aeg. Jah, vereproov näitab kõrget kolesterooli ja ma tean, et see on halb, aga ma tundsin ennast suurepäraselt! Nüüd on vereproov korras ja ma tunnen ennast nagu lekkiv, tilkuv, turtsuv, hallitav ja puhisev plönn. See ei ole elu! 

Kuidas sellist ravimit saab üldse inimestele välja kirjutada? Kahjutegurid on ju kõrgemad, kui kasu. 

Aga jah, et siis teate, et ega mind siin teil kauaks ei pruugi olla, kui mul küüslaugupekk veresooni hakkab ummistama ja ma raudselt autoroolis infarkti saan.