Teate, ma vahel ise ka ei usu neid asju, mida ma kirjutan, sest mulle tundub, et sellised asjad juhtuvad ainult madala eelarvega Hollywoodi filmides. Ja võibolla ma ei tohiks üldse siin neid asju kirjutada, sest ma pole päris kindel, kas ma mitte mingit konfidentsiaalsus klauslit ei riku. Aga kuna Lõunamaa Pealik alles eelmine nädal ütles, et kui ma kunagi peaks siinsetest seiklustest raamatu kirjutama, siis keegi ei usuks. Ma raamatut ei kirjuta, ma blogin. See tuleb mul paremini välja kui raamatu kirjutamine.
Eelmine nädal saime kirja ühelt oma kliendilt. Nimelt kurtis klient, et keegi on öösel tema prügi ära varastanud. Õigemini küll prügikottidesse jäetud taara. Et tema oli selle jätnud sinna selleks, et pakendikeskus tuleb ja viib minema, aga hommikul selgus, et mida pole on prügi. Palus meilt sekkumist ja kahju korvamist. Väidetavalt oli tal seal taarat kuni 300 euro väärtuses.
Pinginaaber vastas talle, et aga astu läbi, vaata lindistused üle ja tuvasta oma pätt. Seda klient ei teinud. Tegi aga avalduse politseisse.
Kui ma seda kuulsin, siis ma arvasin, et see on mingi nali. Inimene ise, täiskasvanud ärimees, paneb vabatahtlikult oma kraami õue ukse kõrvale ootama. Olgu öeldud, et see prügi seisis tal seal kolm päeva, sest me ise pöördusime tema poole palvega prügi sealt ära viia, sest see riivas juba silma. Vastuseks tuligi, et ja-jaa, mul on tellitud järele vedu. Kas sa päriselt ei tule selle peale, et keegi tunneb selle vastu huvi, eriti, kui see asub Kesklinnas ja see on vähegi väärtuslik? Sest tegemist ei olnud sisse murdmisega. Kraam ootas kenasti ukse taga väljas. Kolm päeva.
Aga ei, paar päeva hiljem helistatigi mulle politseist ja kirjeldati olukorda. Ütlesin, et olen juhtumiga kursis, aga ma oleks arvanud, et politseil on targematki teha, kui prügivargust uurida. Selle peale uurija naeris, et jaa, temagi arvaks sama, aga kuna väidetav väärtus on nii kõrge, siis neil on kohustus uurida. Ütlesin, et teate, ma ei luba midagi, meil on kaamerad küll, mis seda sissepääsu filmivad, aga ma pole kindel, et mul pole targemat teha, kui seda lindistust läbi vaadata ja ma ei luba midagi, aga saatke meil ja kui ma midagi näen, siis annan teada. Kui. Väga suur KUI.
Aga mul oli aega. Panin taustaks salvestuse mängima ja lugesin ise Delfist artikleid. Ja oligi. Täiesti päise päeva ajal (kuigi väljas oli juba suur pime, sest meil on ju talv), jalutavad mees ja naine, sellised veidi väsinud ja kulunud, jalgu järele vedades ja suitsu tossutades, kui nende pilk libiseb väljas uut peremeest ootavale prügihunnikule. Korraks seisatavad ja puhuvad juttu, vaatavad imetlevalt prügi ja siis otsustab hakkajam neist minna ja hunnikut lähemalt inspekteerida. Ning tulebki sealt siis üht kotti enda järel vedades leiuga ja kaob nurga taha. Kakskümmendkuus minutit hiljem tuleb mees üksi tagasi, jalg juba kindlam ja selg sirgem ja läheb otse järgmist kotti haarama. Nagu taimeriga võtaks aega, 25 minutit hiljem tuleb mees kolmandat korda. Ma kauem seda filmi ei viitsinud edasi vaadata. Polnud väga huvitav ja kvaliteet oli ka alla igasugust arvestust. Põnevusest jäi ka puudu. Saatsin lindistused edasi politseisse.
Ma muidugi ei tea, kas selline asi üldse kriminaalne on, sest asjad olid ju tänava peal. Kui mul eelmine aasta pojal taskust telefon varastati, siis saadeti meid küll pikalt, et mis sul viga on, kannad telefoni avalikus kohas ja keegi ei ähvardanud sind relvaga. Mis alusel prügikottidesse jäetud taara tänaval on rohkem vargus?
Kommentaarid
Postita kommentaar